Postkristluse sekulaarne humanism 1.

Lääne XX sajandi lõpu kultuuriparadigmaks on suurel määral postmodernism, mida pole siiani suudetud vajaliku selgusega defineerida. Igatahes on ta loobunud filosoofilise absoluutse tõe otsingutest. See püüdlus on asendunud arutelude ja individuaalse vaba arvamuse väljaütlemisega. Seda kohtab ka usuelus, kus usu kõrval on koha sisse võtnud arvamus usu üle.
Paar aastat tagasi ilmus Eesti Evangeelse Alliansi üllitisena raamatuke «Kristlik kogudus ja postmodernne maailm», kus Meego Remmel kirjutab: «Kristuse-järgsesse XXI sajandisse kui igas mõttes täiskasvanud postkristliku maailma keskele astumine eeldab koguduselt Eestis mitte tagasipöördumist seljataha jäänud aegade mõttemallidesse ega modernse komfordi tagaigatsemist, vaid täisealist edasiminekuvalmidust ja ususammu võtta päev-päevalt ja aasta-aastalt enda peale Kristusega minemise risk ja rist, isegi kui taoline usuelutee osutuks tundmatuks ja hirmuäratavaks.» Selles tsitaadis esinevad sõnad, millele maksab tähelepanu pöörata: «Kristuse-järgne» ehk «postkristlik maailm», mis on «täiskasvanuks» saanud.
Millal siis sündis postkristlus, mis tänaseks on «täiskasvanuks» saanud? Postkristlusest võib hakata kõnelema juba alates XV–XVI sajandist, mil seoses renessansi tekkega hakkas kultuurielu ilmalikustuma. Sellest tingituna kõnelevad kultuuriloolased soterioloogilisest ja eudaimonistlikust kultuuritüübist. Esimesel juhul on kultuurielu keskmes Kristus lunastaja-päästjana, teisel juhul aga maist õnne otsiv ja heaolu taotlev inimene.
Kui keskaja inimene hoolitses rohkem oma hinge päästmise – selle pidi tagama kirikus viljeldav usuelu – eest, siis uusaja inimene hakkas enam hoolitsema oma puhtinimlike vajaduste ja ihade rahuldamise eest, mis sünnitas humanismi mõiste. Vene õigeusu kiriku üks tunnustatumaid ideolooge Oleg Platonov määratleb humanismi kui «antikristlikku õpetust, mis kuulutab kõrgeimaks väärtuseks inimese elu ning «maiste rõõmude nautimise» selle peamiseks eesmärgiks».
Vene rahvusest filosoof A. F. Losev märgib seoses humanismiga: «Humanistid eitasid inimese jumalikku päritolu… Humanismist kujunes renessansi ideoloogia, millest alates hakkas kujunema ja formeeruma saatanlik vaimulaad, mille astmeteks on sotsialism ja kapitalism.»
Veelgi kriitilisemalt suhtub humanistlikku kultuuri Vene õigeusu piiskop Beljajev, kes nimetab seda «saatana kuningriigiks». Ta kirjutab: «Kui Jeesus Kristus asutas oma kuningriigi kooskõlas taevalike väärtustega, siis saatan asutas oma kuningriigi – kooskõlas maiste väärtustega; kui Issand andis oma dogmad, millesse tuleb uskuda, siis saatan andis teaduslikud seletused, mida ta ässitab õppima; kui Issand andis sakramendid, siis saatan – maagia; kui Issand seadis kirikutes jumalateenistused ja vaimuliku seisuse, siis saatan – teatrid artistide ja ooperilauljatega.»
Humanismist kõneldes on oluline vahet teha kahe põhilise humanistliku voolu vahel. Ajalooliselt vanem on religioosne ehk klassikalis-kristlik humanism sellele vastava kristliku eetosega. Hilisem on ilmalik humanism ehk sekulaarne humanism vastava sekulaarhumanistliku moraaliga. Tavaliselt kõneldakse üksnes humanismist ja jäetakse lähemalt määratlemata humanismi iseloom.
Prof Elmar Salumaa on kirjutanud 1956. a ilmunud EELK aastaraamatus suurepärase artikli «Evangeelium ja eetos». Seda artiklit silmas pidades, samuti asjaolu, et kirikuõpetajatele pole mõtet kõnelda klassikalis-kristlikust humanismist, piirduksin järgnevalt sekulaarse humanismi mõiste avamisega.
Kaks humanismi manifesti
Kui Franklin Delano Roosevelt 4. märtsil 1933. a Ameerika Ühendriikide presidendi ametisse astus, vaevles kogu maa majandusliku surutise all. President osutas tähelepanu inimese isiklikule vastutusele tekkinud olukorra pärast ja vajadusele teha jõupingutusi parandada olukorda. Nii koostasidki kolmkümmend neli liberaalset humanisti 1933. aastal nn «Humanismi manifesti I» (Humanist Manifesto I). Nimetatud dokument toonitas inimese isiklikku vastutust oma probleemide lahendamisel. Inimeses eneses nähti peituvat jõudu edasiseks arenguks. Manifest polnud laadilt antireligioosne, kuna väidab, et «religioon valdab tegusid, eesmärke ja kogemusi, mis on inimesele vajalikud». Samas aga kinnitatakse, et «religioossed isade pärimused ei ole enam ajakohased».
Ühiste hüvede saavutamise üldise optimismi katkestas Teine maailmasõda. Pärast sõda koostasid liberaalsed humanistid 1973. aastal «Humanismi manifesti II» (Humanist Manifesto II). Erinevalt esimesest manifestist eitab teine täielikult Jumala olemasolu. Seega on siin tegu puhtakujulise sekulaarse humanismiga. Selgema ettekujutuse saamiseks nimetatud manifesti sisust vaatleksime seda lühidalt mõningate artiklite kaupa.
1. artikkel väidab: «Meie usume, et traditsiooniline dogmaatiline või autoritaarne religioon, mis asetab ilmutuse, Jumala ja rituaalse usutunnistuse kõrgemale inimese vajadustest ja kogemustest, osutab inimkonnale karuteene… Meie arvates on olemas ebapiisavalt tõendeid üleloomulikkusesse uskumiseks… Ükski Jumalus ei päästa meid, me peame endid ise päästma.»
(Järgneb.)
Jüri Raudsepp, emeriitõpetaja