Potteri kasti ja Joseph Fletcheri kristliku eetika kasutamine religioossete põgenike teema käsitlemisel 1. osa

1.
Põgenikke nähakse meediasõnumites nii majanduslike probleemide lahendusena kui ka sotsiaalsete probleemide allikana. Majanduslike probleemide lahendamiseks loodetakse põgenikke kasutada selliste tööde tegemisel, mida eestimaalased ise enam ei soovi teha või mille jaoks ei jätku ka eestimaalaste soovi korral arvuliselt inimesi. Sotsiaalsete probleemidena nähakse põgenike kohanematust kohaliku komberuumiga, julgeolekuohte ning ka ressursside äravõtmist kohalikelt.
Kuna põgenikega vahetut kokkupuudet on vähestel, siis kujuneb eestimaalaste suhtumine meedia sõnumite põhjal.
Põgenikud võivad olla mittereligioossed või religioossed. Eesti elanikkond on suures osas mittereligioosne, seetõttu tekitab sügavalt usklike inimestega kohtumine kõhklusi, mõningatel juhtudel aga hirmu. Tõusetub probleem, kuidas analüüsida religioosse põgeniku, aga ka meediasõnumi koostaja käitumist.
Üks võimalik situatsiooni analüüsi meetod on Potteri kast. Potter jaotab analüüsi neljaks: faktide valik, väärtused, tegevuse aluseks võetav käitumiskoodeks ehk aktsioonide valik, lojaalsus. Seega tuleks religioosse põgeniku puhul küsida, milliseid fakte ja millises kombinatsioonis peetakse vajalikuks põgenikust rääkides; millised väärtused on tähtsad rääkijale, põgenikule ja lugejale; milline käitumine on sobiv ja millistest väärtusteooriatest käitumisaktsioonid valitakse; kellele on lojaalne rääkija, põgenik ja lugeja. Kirikust lähtuvate sõnumite puhul esitame samad küsimused, tuues subjektide hulka ka kirikuõpetaja.
Vaatleme kõigepealt fakte. Faktid on sellised asjaolud, mida saab tegelikkuses kontrollida ja selle poolest erinevad nad arvamustest. Põgenike kohta käivatest arvamustest enamiku moodustavad subjektiivsed väärtushinnangud – keegi on hea või halb, kohanemisvõimeline või kohanemisvõimetu jne. Otsustuse aluseks peaks olema faktid. Faktide puhul on aga veel üks oluline komponent – kas esitatakse kõiki fakte ja kui ei esitata, siis millises kombinatsioonis esitatakse. Mittetäielik valik fakte võib moonutada ettekujutust tegelikkusest ja viia valele situatsiooni hindamisele.
Seega religioossete põgenike puhul peab esitama küsimuse, milliseid fakte nende kohta esitatakse, kas need on täielikud ja miks mõned faktid esitatakse ja teised jäetakse kõrvale. Kõikide lugude puhul pole võimalik esitada kõiki tõsiasju, järelikult peavad need, mida välja tuuakse, olema kõige rohkem religioosset põgenikku ja situatsiooni iseloomustavad. Siit saame esitada küsimuse: millised faktid iseloomustavad kõige rohkem religioosset põgenikku ja mille poolest need erinevad mittereligioosse põgeniku kohta käivatest faktidest?
Põgenikku iseloomustab põgenemine millegi eest – selleks võivad olla sõjaõudused, vaesus, kliimamuutused. Seega religioosse põgeniku puhul peame küsima, kas ja kuivõrd puutub religioossus asjasse ja kas seda põgeniku identiteedi omadust peaks üldse välja tooma.
(Järgneb.)
Alver Aria, TÜ majandusteaduskonna doktorant