Priikogudused kujunesid välja ärkamise käigus

Eestlaste rahvusliku ärkamise ja iseolemise taotlustega ligikaudselt samal ajal sai alguse ka vaimulik äratus, mille viljana tekkinud priikogudused tähistavad käesoleval kuul oma 130. aastapäeva.

Evangeeliumi Prii Usuühingute Liidu iseseisval kujul likvideeris nõukogude võim juba enam kui 60 aastat tagasi, seepärast oleks juubeli künnisel paslik meelde tuletada priikoguduste sünnilugu.

Kooliõpetajate tegevuse läbi
Ükski liikumine ei teki tühjale kohale. Priikoguduste taustal on näha sidet vennastekogudusega, naaberriikides olid loodud esimesed baptistikogudused ja Peterburis oli saksa baptistide juht Oncken ristinud teadaolevalt esimese eesti soost baptisti Johannes Schwani.
Otseseks ajendiks priiliikumise tekkele said aga Rootsi sihtasutuse Evangeliska Fosterlandsstiftelsen (Evangeelne Isamaa Liit) poolt eestirootslaste juurde lähetatud kooliõpetajate Thure Emmanuel Thoreni ja Lars Österblomi tegevus Vormsis ja Noarootsis. Mõlemad mehed olid pühitsusliku meelelaadiga ja alustasid lisaks õpetajatööle (Thoren rajas Paslepas õpetajate seminari, Österblom saadeti Vormsisse kooliõpetajaks) ka pühitsusliku sisuga vaimulike koosolekute pidamist.
Peatselt alanud vaimulik ärkamine sai alguse Noarootsi ja Vormsi rootsikeelse elanikkonna keskelt, kuid levis sealt peagi edasi ka eestlastega asustatud aladele, kõigepealt Lääne-Nigula ja Ridala kihelkonda. Koosolekuid peeti talutubades, vennaste palvemajades ja ka lausa lageda taeva all.

Uue koguduse algus
Ärkamise mõju oli ühiskonnas selgelt tunda. Nii Noarootsis kui Vormsis suleti ostjate puudusel kõrtse, vähenes varastamine ja muutusid isegi hügieenikombed. Kuna Evangeliska Fosterlandsstiftelsen oli Rootsi luterliku kiriku sees tegutsev äratusliikumine, jäi ka Eestis alanud ärkamine esimestel aastatel kiriku raamesse. Paljud õpetajad toetasid seda, muu hulgas kõneles Saare-Lääne praost W. Girgensohn äratusest ja selle tagajärgedest toetavalt 1876. aasta provintsiaalsinodil.
Äratust iseloomustasid mitmed emotsionaalsed-ekstaatilised nähtused. Ernst Ader mainib «Eestimaa usuajaloos» värisemisi, kukkumisi, võõraid keeli, üleloomulikku rõõmu, mis väljendus plaksutamises, hõiskamises, innukates lauludes ja hüppamises.
Liikumise arenedes hakkas ärganute seas tekkima rahulolematus «mitteärganud» kiriku, liikmete moraalse ja usulise olukorraga. Juba 1870ndate lõpus olid rootsi ärganud omavahel leiba murdnud. Ridalas pidasid viis meest omavahel püha õhtusöömaaega 13. septembril 1882, mille tulemusena heideti osalejad luterlikust kirikust välja.
See sündmus on oluline just oma tagajärgede tõttu. Luterliku kiriku õpetaja otsustav tegutsemine ja ekskommunikatsioon muutsid vältimatuks uue kogudusliku identiteedi tekkimise. Siit sai alguse Ridala priikogudus.

Väljaspool seadust
On vaieldud selle üle, kust tuleb nimetus «prii». Ühelt poolt oli tegu osalejate vaimse vabadusega, teisalt oli liikumine ka «lindpriina» väljaspool seadust ja sai peagi tunda ränka tagakiusu. Mainitud on ka võimalikku rootsi keele mõju (frikyrka – vabakirik).
Ka pärast Haapsalu baptistikoguduse rajamist 1884. aastal jätkas Ridala priikogudus tegutsemist iseseisvana. Liikumine levis mitmele poole mujale, esialgu Läänemaal ja saar­tel, aga peatselt ka Tallinna ning edasi Kehrasse, Narva ja isegi Peipsi taga elavate eestlaste juurde, sealt aga Lõuna-Eestisse.
Priilaste usuline innukus ja misjonimeelsus oli üheks põhjuseks, mille tulemusel priiusk levis ja rajati uusi usklike gruppe – esialgu ametliku loata tegutsevaid kogudusi. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu endise juhi Robert Võsu hinnangul on ligi kaks kolmandikku praegustest baptistiliidu kogudustest saanud alguse priilaste misjonitöö tulemusena.
Tugev surve tsaarivõimude poolt viis aga selleni, et suur osa neist liitus mõne aasta pärast baptistidega. 1897. aastal liitus baptistidega ka Ridala priikogudus. Iseseisvust jäid pooldama peamiselt Läänemaa ja saarte priikogudused.
Tagakius leevenes alles 1906. aastal usuvabaduse manifesti vastuvõtmise järel. Kuigi priikogudused olid jätkuvalt registreerimata, ei tehtud tegevusele enam takistust. Ametlikult registreeriti priikogudused alles 1920. aastal Eesti vabariigi loomise järel.

Ühise liiduni
Robert Võsu nimetas priikogudusi eesti rahvuslikuks usuliikumiseks, mis ei olnud välismaalt sisse toodud, vaid kujunes välja kohapeal ärkamise käigus. Õpetuslikult ei erinenud priilased praktiliselt baptistidest. Peamine erinevus ja osaliselt ka eraldi kogudustena jätkamise põhjus oli vaimulaadis ja jumalateenistuste korras.
Priilased pooldasid jätkuvalt ekstaatilist ja elavat jumalateenistust elavaloomulise muusika, spontaansuse, plaksutamise ja «hüppamisega». Vähemalt algselt sakslastest mõjutatavad baptistikogudused olid konservatiivsemad ja vaoshoitumad.
Eriti algusaastatel iseloomustas priilasi rõhutatud hoidumine uhkusest. Selle tõlgendamine võis olla erinev, kuid näiteks vältisid mehed lipsu ja laulatussõrmuse kandmist, naised kandsid ilma ehiskraeta ja ilunööpideta kleite jne.
Üheks priikoguduste eripäraks oli muusikariistade ja isegi koorilaulu kasutamise keelamine jumalateenistustel, leides sellele koguni teoloogilise põhjenduse. Teenistustel lauldi saateta, laulud olid aga tempokad, tihti plaksutati lauldes. Mõnikord lauldi ühe teenistuse jooksul kümneid laule.
Prii Usuühingute Liitu kuulus 1930ndate lõpul 11 kogudust, liikmete arv oli 1935. aastal ligikaudu 2000. 1934–1940 anti välja ka oma häälekandjat Armu Hääl.
Prii- ja baptistikoguduste ühine taust viis neid mitmel korral otsima ühinemisvõimalusi. Takistuseks said alati kaudsed asjaolud, mille taga võib aimata kartust midagi oma positsioonist kaotada. Selle, mis ei õnnestunud Eesti vabariigi aastatel vabatahtlikult, tegi ära 1945. aastal nõukogude võim, mis ühendas enamiku Eesti vabakogudusi ühisesse liitu.
Nüüdseks kannavad ametlikult priikoguduse nime vaid Palade kogudus Hiiumaal ja Eikla Saaremaal, mõlemad kuuluvad Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liitu. Kunagised eripärased jooned on taandunud, kuid jõudumööda on kogutud suulisi ja kirjalikke mälestusi priiliikumise aastatest. See, mida soovime tulevikku kaasa võtta, on priilastele nii omane olnud usuline innukus, hoogne jumalateenistus ja pühitsuses otsimine.
22.–23. septembril toimub Läänemaal Ridala palvemajas priikoguduste 130. aastapäevale pühendatud konverents. Täpsem info internetist aadressil http://prii130.ekklesia.ee või allakirjutanult enn@ekklesia.ee.
Enn Veevo,
Palade priikoguduse pastor