Priit Rannut: me vajame äratust, evangelisatsiooni!

27. jaanuaril täitub 90 eluaastat EELK vanimal vaimulikul Priit Rannutil. Eakat ametivenda küsitles praost Joel Luhamets.
Sa oled nooruslik mees, aga ütle ausalt, kas Sa tunned ennast nüüd ka juba vanana?
Eks ma püüan seda ikka kogu aeg endale meelde tuletada, et saan üheksakümmend, ja kui see kipub meelest minema, siis parema jala puusa kõhr tuletab seda mulle meelde.
Sind ordineeriti 14. juunil 1979. Sa olid siis 60aastane. Õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas alustasid 1938. aastal. Millest see tuli, et Sind nii hilja ordineeriti?
Ülikooli astusin 1938. aastal, aga siis tulid venelased ja panid asjale käpa peale. Elutee viis mind Tallinna, tegin päris lihtsat elektritööd. Siis tulid sakslased sisse ja Tartus ei olnud perspektiivi usuteaduses jätkata. Läksin tehnikaülikooli ja küsisin, kas ma saan oma paberid sisse anda.
Neil ilmselt oli tarvis üliõpilaste arv täis saada, et ülikool avada, ja mind võeti ilma eksamiteta Tallinna tehnikaülikooli vastu. See oli küll suur lops, sest ma olin gümnaasiumis klassikaharu lõpetanud, mitte humanitaarharu, vaid selle kõige ebamatemaatilisema. Tartu vaim oli Tartu vaim, rohkem kunsti, kohvikut ja vestlusi, Tallinna vaim oli valemid ja mutrivõtmed.
Siis tulid venelased. See oli 5. septembril 1944. Ma kõndisin tehnikaülikoolis mööda koridori, kui kuulsin, et hõigati, kas keegi on Rannutit näinud. Ma teadsin, et oli konstitutsioonipäev, mõtlesin, et aktus tuleb ja nad tahavad mõnele tudengile paberi pihku anda, et lasta sealt seda Stalini kiitust maha lugeda. Varjusin auditooriumi, aga sealt leiti mind üles ning öeldi, et rektori kabinetis oodatakse.
Astusin sisse, tervitasin. Kabinetis oli keegi valge baretiga naine. Rektor jättis meid kahekesi. Sain kohe aru, et asi ei ole puhas. Naine rääkis Petseri murrakuga ja küsis, kas ma oleks nii kena, et sõidaks temaga haridusministeeriumisse. Ma küsisin, kus haridusministeerium asub. Selle peale hakkas ta kokutama. Muidugi! Ta oli ju ühest teisest ministeeriumist, sealt Oleviste kiriku kõrvalt. Nii läkski sõit lahti, all masinad juba ootasid.
Mis oli Sinu arreteerimise põhjus?
Saksa ajal oli see põranda­alune Otto Tief ja tema valitsus. Mina olin ka nende tugiorganisatsioonis. Olime väike grupp, kes pidi raadiomaja vallutama, sealt pidi siis vabadus välja hõigatama. Ootasime signaali Vabaduse väljakul rätsep Ahvena korteris, kui Leo Talgre tuli ja ütles, et ei tule välja.
Tegime Aegviidu metsades punkri… Ühesõnaga niisugune luurajate asi. Pärast Stalini surma mina amnestia alla ei kuulunud, sest ma ei olnudki fašist, ma olin hullem – natsionalist! Kui ma ükskord vabaks sain, oli aasta 1957. Niisiis 13 aastat olin ära.
Tulin tagasi ja astusin Toompeal Usuteaduse Instituudi uksest sisse parajasti kreeka keele kontrolltöö ajal. Ma huvi pärast ütlesin, et andke mulle ka leht. Selgus, et omal ajal õpitu polnudki jõudnud veel ununeda. Mind kutsuti õppima. Olin nõus. Aga juba järgmisel sessioonil ütles dekaan Ago Viljari, et sinul ei ole siin aega õppida – meil kirikukatused lasevad läbi – sina pead minema kohapeale. Ma ei mõistnud tookord kuidagi seostada õpetajaks saamist ja ootavaid kirikukatuseid.
Siis suri Peeter Sink. Olime olnud kirjavahetuses, ta saatis mulle oma luuletusi. Kui ma vangist vabanesin, läksin teda tänama. Ajasime Tartus juttu. Olin viimane, kes teda nägi. Pärast matuseid korraldas lesk Marje Sink Tallinnas metodisti kirikus mälestusõhtu.
Marje ütles mulle: kuna sina teda viimati nägid, siis ole sina see konferansjee. Nii ma seda asja juhtisin, aga tuli välja, et seal olid nuhid sees. Kui minu abikaasa Lehte läks tööle, kutsuti ta kohe direktori juurde ja öeldi, et teie ei saa enam siin töötada, sest teie mees on metodisti jutlustaja.
Lehte sai kuidagi ära rääkida ja keerutada, et tema mehe isa käib küll seal õige tihti, ja see oli ka õige, sest isa käis ikka Tallinna Jaanis või metodisti kirikus. Aga minul ei olnud enam võimalik edasi õppida, sest siis oleks Lehte kohe välja visatud, aga tal oli kandidaaditöö pooleli.
Läksin tööle alaldite tehasesse. Olin tööline, brigadir, meister, nooreminsener, energeetik ja igasuguseid ametinimetusi kandsin seal. Siis oligi niisugune asi, et Lehte suri… Poisid olid väikesed: Teet 11, Mart 19.
Kord UI raamatukogus kohtusin Maimu Haameriga, kes ütles: peapiiskop kutsub sind. Olin üllatunud. Teadsin, et Hark (peapiiskop Edgar Hark – toim) on napi jutuga mees. Koputasin ja astusin sisse. Jäin lävel seisma. Tema ütles tere. Kõik. Mina vaikisin. Tema ka vaikis. Seisime tükk aega niiviisi. Viimaks küsis: kas te tulite koha pärast? Mina: ei tulnud…
Eks see Maimu mängis mustlast, sest nägi, et Lehte ei ole enam takistuseks. Siis hakkas Hark huvi tundma. Ma ütlesin, et Toominga (peapiiskop Alfred Tooming – toim) ajal mind ei kinnitatud. Hark kostis seepeale: kui mina ütlen, küll siis kinnitatakse.
Leppisime kokku, et Tallinnast kuni 50 km kaugusel asendan õpetajaid, keda parasjagu vaja. Aga juba nädala pärast palus Hark, et ma ajutiselt Viru-Nigulas teeniks, ise lisas vaikselt, et see on veidi kaugemal kui 50 km.
Mina ei teadnud, kui kaugel see Viru-Nigula on. Läksin pühapäeval oma «sapakaga», sõidan ja sõidan. Kui sai 120 täis, siis teeviit näitas Kunda poole ja Viru-Nigula. Nii see algas. Kiiresti korraldati eksam ära. Proovijutlus oli Laatsaruse peale. Siis oli ordinatsioon. Oikumene ja Tallinna Jaani meeskoor laulsid – ma olin ju mõlemas kooris. See oli kena päev.
Oktoobri lõpul kutsus Hark mind uuesti välja. Vaatasin, et nüüd on asi käest ära. «Me näeme, et sa oled tubli ja tasakaalukas…» Ilusad sõnad, ootasin, mis sealt tuleb. Tuligi: Märjamaa kogudus on lõhki minemas. Minu esimene jumalateenistus Märjamaal oli nii, et keegi oli luku ära rikkunud ja tammepuust uksest tuli lukk välja raiuda.
Lõppes nii, et said Märjamaa aukodanikuks?
Ja kogudusemaja sai ehitatud.
Kas Sa pead kogudusemaja ehitust oma suuremaks saavutuseks?
See oli oma aja kohta moodne ehitus. Hiljem tegi Paenurm (õpetaja Peeter Paenurm – toim) Ridalasse ka.
Sa oled õppinud Treffneri koolis…
Jaa, ma olin Treffneri ajal Treffneris. Ma olin Treffoonia ajal suur spordifanaatik, elasin rohkem Kalevi spordiväljakul (Tartu Peetri kiriku juures) kui kodus. Minu isa tõsise uskliku inimesena soodustas sporti. 
Mängisime võrkpalli ja käisime Vallikraavi kääru peal Noorte Meeste Kristliku Ühingu majas. See oli üks tore aeg. Võistlusi peeti koolide vahel, tõkkejooksus tulin ma kolmandale kohale. Küll ma olin siis enda meelest tähtis mees! Kui linna peal jalutasin, vaatasin, kas ikka järele vaadatakse. Huvitav on mõtelda, kui tähtis võib sport olla.
Peale selle oled Sa õppinud Tartu ülikoolis, Usuteaduse Instituudis ja TPIs. Kas Sul on inimesi, keda pead oma õpetajaks?
Üks on Soosaar (Albert Soosaar – toim), teda ma käisin kuulamas. Olevistes osalesin Tärgi (Osvald Tärk – toim) piiblitundides. Nende kahe mehe jutt oli väga loogiline. Mõne inimese loogika läheb sõna assotsiatsiooni kaudu ja siis hüppab ta oma mõtetes edasi, see ei ole vastuvõetav. Ja ega minule need säravate sõnade meistrid ei meeldi eriti. Neid ilusaid lauseid mõistan ma ise ka moodustada, aga ma pole neist vaimustatud.
Sa oled spetsialiseerunud meeste peale, Sul on kaks poega ja viis pojapoega. Kas annaksid nõu, kuidas mehi kirikusse saada?
Luterlikule kirikule ei ole see raske, aga ma ei saa sellel teemal rääkida, ma lähen vihaseks. Meil on olemas leerikursus. Vabakogudused peavad pingutama, Alfa-kursusi ja muid trikke tegema, et inimesi kokku saada. Aga neist, kes on Alfa-kursusel, jääb väga suur osa kiriku juurde.
Meil saadakse küll inimene kergesti leeri, aga leer on lahja. Inimene käib ja nuusutab, aga ei ole seda, mis teda kinni hoiaks. Meil ei ole sellist äratust, evangelisatsiooni. Seda tööd meie kirikus ei ole, aga ilma selleta ei saa. Vaata, kui ära kohitsetud on misjonikeskuse põhikiri! Võta endine põhikiri ja praegune, pane kõrvuti: see osa on välja lõigatud, mis oli evangelisatsioon. Selle asemel on: meie toimetame õppusi ja kursusi. Kulla inimene, laipu ei saa ju õpetada. Nad peab enne üles äratama, siis hakka õpetama!
Sa oled oikumeeniline mees…
Seda ma olen!
Milline usuline liikumine on meie maal kõige rohkem mõju avaldanud?
Ma arvan, et ikka vennastekogudus.
Kas vennastekoguduse mõju on ka praegu tunda?
Põhja-Eestis on, Lõuna-Eestis ei märka. Võib-olla te märkate Laitsnas ja Iljade elupaiga juures. Põhja-Eestis on vennastekoguduse tuumik Hageri ja Rapla juures. Need, kes praegu kirikus käivad ja kirikut üleval hoiavad, on vennastekoguduse omaaegne külv.
Praegu süvendatakse tingrefleksi – hakka armulaual käima! Juba lapsed tuuakse. Ega ma armulauast halvasti ei räägi, ma ei ole ühegi inimese usu üle otsustaja, aga see viiakse tingrefleksi peale.
Kui me tehases töötasime, olid Sa seal tuntud mees. Mäletan, et meil olid «Rannuti reeglid». Näiteks: ükski seade ei tohi pärast remonti olla halvemas seisus, kui see enne oli. Ütle, kas kirikutöös on ka mõned Rannuti reeglid?
Jaa, on küll! Üks reegel on selline, et kui sa korraga leiad, et oled halvasti kõnelnud, või arvad, et jutlus ei lähe, siis ära hakka parandama, vaid ütle kohe aamen. Kui sa hakkad siis veel midagi parandama või heastama, läheb asi päris käest ära.
Me oleme koos laulukooris laulnud ja Sina olid siis see «hall kardinal», kui me Oikumenet tegime. Kas on mõni laul, mida Sa ka praegu vahel ümised?
Kui ma Pereraadiot kuulan, siis vahel märkan, et näe – Oiku­mene laul! Laulud on kõik meeles, ma ju ise kirjutasin noodid ja jagasin välja. Õhtuti kirjutasin, mõnele laulule sai sõnad tõlgitud. Ühte laulu on üle Eesti hakatud minu sõnadega laulma. See oli lühike laul, ühesalmiline. Ma mõtlesin, et teen teise salmi juurde, ja nüüd kuulen, et lauldaksegi kahe salmiga: «Otsige esiti Jumala riiki…» ja teine salm: «Maailma varad kui endale saaksid…»
Aga millise lauluga võiks Sind sünnipäeva hommikul üles laulda?
(Pikk paus … ümiseb) Mis laul see oli?
Sa laulsid järsku bassi viit? Ümise veel!
Ma ei hakka mitte algusest, vaid kust meelde tuleb…  (ümiseb).
(Ümisevad koos): Aheldatud patu koormaist…
Ma küsin Sinu kui vana mehe käest: mida Sa arvad eesti elust üldse, eesti rahva vaimulikust elust ja sellest, kuhu see võib suunduda?
Meile tegelikult seda situatsiooni ausalt välja ei öelda, mis maailmas toimub, sest kardetakse, et rahvas läheb hüsteeriasse, kardetakse, et inimesed võtavad raha pangast välja ja siis on asi veel hullem. Aga sellest saame üle.
Usun, et rasked ajad toovad inimese mõistuse juurde. Meie elu ei ole nii raske, et see mõistusele tooks. Praegu juhivad elu ikka kurjad deemonid, maailm on kurja käes. 1Jh 5:19: «…terve maailm on kurja käes.» Kui tõesti üks suur vapustus raputab seda maad, siis tulevad inimesed usu juurde tagasi.
Praegu on lai ots nende käes: kes ropemalt ütleb, see on populaarsem. On selline ajajärk. Üksikud kenad hääled jäävad hüüdjateks häälteks, kuid neid on hea lugeda, tõded, et on terve mõistusega inimesi.
No vaim on Sul ergas ja 90 märki ei anna kusagilt tunda. Mina küll ei suuda uskuda, et Sa oled meie kõige vanem vaimulik.
Jumal on hoidnud. Ma praegugi tulin Endla tänavalt vennastekoguduse palvemajast. Seal tuli jutlustada. Ma ei armasta, et minnakse kõnelema nii, et noh küll Jumal annab. Seda ma ei poolda. Ma valmistun kodus ette, et ei oleks tühje sõnu, et iga järgmine lause viiks asja edasi. Päris korralikult kirjutasin endale asja ära… ja unustasin kõik selle kraami koju. Nii et täna tuli küll improvisatsioon.
Kas Sa jutlustad igal pühapäeval?
Ei, mitte igal pühapäeval, aga jah, viimasel ajal on küll nii läinud. Aasta kokkuvõtet tehes tuligi välja, et koos piiblitundidega annab arvu välja, nagu oleks jutlustanud peaaegu igal pühapäeval.

Jutuajamise kirjutas üles
Kristjan Luhamets

Õpetaja Priit Rannutit saab juubelisünnipäeva puhul õnnitleda pühapäeval, 1. veebruaril kell 11 algaval jumalateenistusel Märjamaa kirikus.
Pidulik vastuvõtt kl 13 kogudusemajas. Juubilar palub kingituse asemel teha annetuse Märjamaa kogudusele (konto 10802004844007 SEBs).