Püha on tapetud – on sadanud jälle lund
/ Autor: Martin Vaik / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 16. aprill 2025 Nr 15 /
Sõnad voolavad uduses ventilatsiooniõhus iseseisvalt – „Ra lefare co defere le Cherubim“. Paiskan nad laiali vanglakambri tsemendist dušinurga rohelisse kolmnurksesse valgusvihku. Valgus, mis varjutab hämarat ruumi, reageerib liikumisele. Eesmärk on saavutada pimedus, turvatunne.
Mateeria ja raudvoodi varju kombinatsioon sümboliseerib kannatusnädalat, mida kogen jäise verenirena ninast ja veeni tukslemisena paremas oimukohas. Olen Jumalast mahajäetud ruumis, mille seinad näivad kõnelevat: Püha on tapetud – on sadanud jälle lund.
Aken avaneb müüride hallile rivile ning laternate all valguse käes sähvivale okastraadile. Muusika mängib. Depressiooni hajumine roosakatesse taevapiiril olevatesse pilveribadesse muudab lõikava peavalu talutavaks. Muusika on depressiooni leevendav. Sisenedes endasse – see betoonist isolatsiooniruum ei motiveeri mind enam – on kergem tõest teadvel olla. Ma vaatan põrandale kolmnurksesse valgusesse. Mul ei ole varju. Hakkab kõlama vaikuse hääl.
22.00 lülitus dušivõimalus ja muusika välja. Ma koosnen vaikusest. Tuleb pikk üksildane öö. Alati üksinda. Alati vaikuses, mis on juba skeemamunkluse esimene aste – maailmast eraldumise anarhorees ja ideoloogiaks muutunud hesühhia. Viiendat aastat vanglas, kuuendat korda kartseris, valvur külastab kaks korda päevas ülevaatusega. See on veel tõeline, aga vangla ei oma enam mingit tähendust, reaalset sümbolit. Alateadvuse kihid – pihtimused Jumalale. Märtri öö.
