Pühadeaegne tühi lipuvarras on kurb

Tänase juhtkirja mõtted saavad kirja sõbrapäeval, mis kellegi jaoks on ilmselt siiani uus ja võõras tava, aga paljudele on see juba omaks võetud tähtpäev, mil mõeldakse ja räägitakse armastusest, ligidusest ja kalliks olemisest.

Mis asi see armastus on ning mida me suhetes kalliks peame, on ilmselt iga inimese väga sügav isiklik tunnetus ja arvatavasti on see ajas iga inimese jaoks muutuv osa elust. Kas armastusest ja hoolimisest rääkides on oht, et muutume liiga loosunglikuks, kui seome selle oma kodumaast ja riigist hoolimisega? Või on just nii, et täna eriti peame rääkima kodumaa-armastusest?

Sõbrapäeval tuuakse lähedastele ja kallitele lilli nähtavaks märgiks tunnetele. Mis võiks aga olla nähtav märk kodumaa-armastusest ja kodumaast hoolimisest?

Tänast olukorda maailmas vaadates tekib vahel tunne, et oleme just praegu selles hetkes, kus väärtused ja tõekspidamised vaadatakse ümber. Millised väärtused jäävad kehtima, mis lood on tõesed ning mis tühised? Milliste väärtuste kandjad oleme meie tulevikus ise?

Täna saame seda ise otsustada. Aga kui me täna ei anna märku või lausa selgelt tunnistust sellest, et me väga hoolime oma kodumaast, siis võib keegi seda väga valesti tõlgendada. Kõrvaltvaataja võib leida, et meie väärtused ja tõekspidamised on kõikuma löönud, et oleme hakanud neis kahtlema.

Kui okupatsiooniväed sisenesid Ukrainasse, siis uskusid ründajad, et neid võetakse vastu lillede ja rõõmuga. Kas ei osanud nad lugeda ukrainlaste tõelisi mõtteid või ei olnud ukrainlased osanud välja näidata seda, kui oluliseks peavad nad oma kodumaad ja rahvust, seda on isegi täna raske öelda.

Aga kindlasti tehti valearvestus. Ukrainlased armastavad väga oma kodumaad ning on näidanud seda ja mitte ainult sõnades. Selle maa eest ollakse valmis seisma, oma rahva eest kannatama. Ja seda väärtust peetakse kalliks.

Tartu rahu aastapäeval Tartu linnas ringi jalutades avanes nukker pilt. Väga paljud lipuvardad olid tühjad, majad trikoloorita. Miks? Kas on inimene saanud väga haiget ja kogetud ülekohus on see, mis paneb tõrkuma sellel päeval teistega koos rõõmustamast?

Või on kaotatud usk, et kõik see, mida me kodumaaks peame, on midagi väga olulist ja väärtuslikku? Vahel on unustus selle põhjuseks, et lipuvarras pidupäeval tühjaks jääb. Sundustki ei ole ning ettekirjutusi ei tule. Aga pühadeaegne tühi lipuvarras on kurb. See annab märku, et siin on midagi juhtunud.

Riik algab igast meie inimesest ja meie mõtlemisest. Riik ei püsi kaljukindlalt mitte selle tõttu, et siin on olemas hulk asutusi ja rida seadusi. Ei püsi riik ka üksnes selle najal, et on olemas valitsus, politsei ja kaitsevägi. See kõik toetab ja on riigi püsimisele abiks, tõsi.

Aga riik püsib kõige kindlamini ikkagi seal, kus inimesed usuvad sellesse ja hoolivad sellest. Asutusi on võimalik liita, luua uusi. Seadusi võib kehtetuks tunnistada ning uusi vastu võtta. Aga see kõik ei toimi, kui meie ise ei armasta oma riiki.

Võib-olla on nüüd just see aeg, kus ei piisa sellest, et meie põues elab vaikselt armastus oma kodumaa vastu.  Vahest on täna aeg, kus seda armastust tuleb näidata. Seda nii kinnituseks iseendale kui oma heale naabrile.

Tõmbame nähtava joone maha, siin majas elavad inimesed, kes hoolivad oma riigist. Ja mitte ainult sõnades. Siin on väärtused hoitud ning me ka seisame kõige selle eest, mis on meile kallis.

Head sõbrad! Peagi on tulemas meie riigi sünnipäev. Issand on meie kodumaad hoidnud ning meil on põhjust olla tänulikud. Kinnitame sellel päeval oma armastust kodumaa vastu ka nii, et seda oleks kaugele näha. Meie kodumaa on seda väärt.

Valdo Lust

politsei- ja piirivalveameti peakaplan