Pühakirja neljakordsest mõttest 3. osa

3.
Niivõrd kui see puudutab meie käitumist, tuleb seda tropoloogiliselt (moraalselt) tõlgendada. Ja kuna Kristus teab teed taevalinna, on avatud ka anagoogiline tõlgendus.
Põhimõtteliselt on kõik kirjakohad, ka need, mida ei saa allegooriliselt tõlgendada, kuna neil puudub «hiljem», avatud anagoogilisele ja tropoloogilisele tõlgendamisele.
Nagu öeldud, Origenes oli seisukohal, et kogu pühakirjal on kõigis ta üksikasjades vaimne mõte, kuid tal ei ole läbivalt ihulikku (kirjatähelist) mõtet. See seisukoht, millel rajaneb spirituaalne interpretatsioon, on kirikuloos algusest peale ka vastuseisu äratanud. Juba Origenese eluajal rõhutas Antiookia eksegeetidekool Piibli sõnade tähttähelisest mõttest kinnihoidmise vajadust, millele siis vaid üksikutel selleks erandlikult sobivatel kohtadel tohib üles ehitada tüpoloogilise mõtte. Kuna allegoorilist kirjaseletust võis kasutada meelevaldselt, siis püüti allegoriseerimist vältida ja enamgi veel, tema vastu otse võidelda.
Kuigi Hieronymus (347–419/20) võttis üle Origenese 2Kr 3:6 seletuse ja pidas nagu tema kogu kirjaseletuse sihiks vaimset mõtet, ei läinud ta nii kaugele, et püüda seda mõtet kõigis Piiblis teatatud detailides leida. Hieronymuse meelest oli ka selliseid kohti, mille puhul vaimne tõlgendus paistab «ülearune» – nimelt siis, «kui lugu või prohvetisõna on täiesti selge ja kui selles on nähtav asjade tõeline kord».
Augustinus (354–430) püstitas hermeneutilise põhireegli, et «iga tõlgendus on eksitus, mis pühale kirjale annab teise mõtte, kui autor on kavatsenud» (De doctrina christiana I,36). Et autori poolt kavatsetud (ja seega tõelist) mõtet kätte saada, tuleb «iga üksikut piiblikohta terviku [s.o Piibli] seoses tõlgendada», kusjuures tuleb lähtuda «kõigepealt selgete kirjakohtade mõttest». Selged kirjakohad koonduvad kiriku «usureeglisse», mis nüüd omakorda saab «normiks» ebaselgete kirjakohtade mõistmiseks – ja seega ka normiks mis tahes vaimsele tõlgendusele.
Kirjaseletus peab seejuures alati olema orienteeritud «Jumala- ja ligimesearmastuse käsule» kui «piibellike tunnistuste summale» – ja seega Kristusele kui «armastuse mõõdule». «Kui mingi tõlgenduse läbi [kristlik] armastus rohkeneb, siis ei saa see iial viimselt vale olla.» Oma konteksti arvessevõtmise ja kirjasõna otsese mõtte oluliseks pidamisega murdis Augustinus läbi loogilise nõiaringi, mille Origenes oli rajanud oma allegooriliselt tõlgendatud piiblikohtade allegoreesi kaudu.
Aquino Thomas (1225–1274) pidas kinni pühakirja neljakordsest mõttest, kuid kärpis tugevasti kolme sensus spiritualis’e hulka loetud mõtte rakendamist kirjatähelise mõtte kõrval. Kõigepealt ta sedastas, et piltlikud väljendusvormid (metafoorid, tähendamissõnad jms) ei kuulu ülepea vaimse, vaid kirjatähelise mõtte juurde, sest nendes on sõnatähendus ja kontekst ülekantud mõttes juba kavatsuslikult. Teiseks nõudis ta vaimse mõtte täielikku sidumist kirjatähelise mõttega. Kolmandaks – teadmisest, et vaimset mõtet ei saa iial absoluutse kindlusega ära tunda, lükkas ta kõrvale ebatäpselt väljendatava, umbmääraselt hõljuva «vaimse» pühakirjamõtte kasutamise teoloogilises argumentatsioonis.
Sümboolne teoloogia ei ole argumentatiivne, ja nõnda tsiteerib Thomas Pseudo-Dionysius Areopagitat: kes tahab teoloogiliselt argumenteerida, saab toetuda ainult kirjatähelisele mõttele. Lõpuks oli Thomas seisukohal: ei ole midagi, mis on mingil pühakirja kohal varjatult tradeeritud, mis kusagil mujal ei oleks selgelt väljendatud. Vaimne pühakirjamõte ei ole viimselt üldsegi kohustuslik, kuna midagi usule hädavajalikku ei sisaldu sub spirituali sensu, mis ei oleks mujal selge sõnasõnalise mõtte läbi ilmutatud.
Augustinuse, Thomase ja Lyra Nikolause (u 1270–1349) mõju all töötas Burgose Paulus (u 1351–1435) välja kriteeriumid sensus literalis’e ja sensus spiritualis’e suhte määratlemiseks. Gerhard Ebeling võtab need kokku järgmiselt: «1) 2Kr 3:6 puhul ei ole jutt vahetegemisest sensus literalis’e ja sensus spiritualis’e vahel, vaid vana ja uue seaduse vahel; 2) sensus literalis ei anna üksnes historia’t, sensus spiritualis ei anna ühtegi ka muidu sensus literalis’ele toetuvat usuks vajalikku asja; 3) just vundamendina on sensus literalis’el väärikus; 4) sensus literalis sisaldab sageli vahetult sensus parabolicus’t (vrd Thomas!); 5) just universaalsus (mõistetavus ka lihtrahvale) annab sensus literalis’ele ta väärikuse; 6) alata tuleb sensus literalis’ega, sest tema annab printsiibid, niisiis on ta tähtsam; 7) ainult seal, kus sensus literalis jääb hätta, tuleb otsida sensus spiritualis’e abi. See on a) paraboolse kõneviisi korral, b) kui pühakiri ise viitab figuratiivsele tähendusele, c) kui jutt ei ole ülesehitav, vaid vastutõukav.»
(Järgneb.)
Toomas Paul, teoloogiadoktor