Pühakud ja Patused
/ Autor: Urmas Nagel / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 16. aprill 2025 Nr 15 /
Pühakud ja Patused
Pühakud, vaatavad meid kõrgelt,
nende silmad täis vaikset tarkust.
Nad teavad meie saladusi,
kuid nende huuled on suletud.
Patused, kes rändavad varjudes,
süda täis kahetsust ja hirmu.
Nad otsivad lunastust,
kuid leiavad vaid tühjuse.
Võim, mis valitseb meie üle,
tema käed on raudsed ja külmad.
Võim nõuab kuulekust ja ohvreid,
pakub meeleheaks lohutust.
Vaim, mis elab meie sees,
tema sosinad on õrnad ja soojad.
Isegi pimedal tunnil
on ta lootusest tulvil.
Hilineja
Hilja jõudsin, Jumal, Sinu juurde.
Ei, see pole vabandus, ma tean.
Jah, nüüd tean ja ei mõtle juurde
endal halba ega head.
Või siiski – mõnel varjutunni hetkel,
kui endal pähe kinni kargan,
unustades armu imelise jõu,
oma mina tolmust üles korjan
ja nagu kurjast vaimust vaevatud
nõuan taga saatust paremat.
Ära kuula mind siis, elule laenatut,
ära usu mu pihti haledat.
Nüüd ju tean,
et pidulaud on kaetud,
pakud rooga, riknematut, head.
Tühja siis, et liiga kaua
olematul pakul
hoidsin oma nõtra pead.
Gena, 1984
Eh, Gena, sale sõdurpoiss,
mis rindel nüüd siis võitled.
Mis vaeva vaed sa koidikul
ja kuidas õhtuhakul heitled.
Kes on see Jumal, mõistmatu,
sind sunnib tule, suitsu poole?
Kas hirmust kerkib igatsus,
et heita armu inimsoole …
Tol korral olid jutud muud,
tol korral korrast me ei hoolind.
Nüüd toites ablast surmasuud –
kes jagab käske, kes valib pooli?
Urmas Nagel
