Pühakud, kes kaitsevad Ukrainat

Vana kalendrit järgivad õigeusklikud, sealhulgas paljud ukrainlased, tähistavad 24. aprillil Kristuse ülestõusmise püha. Sel puhul sobib mõelda neile, kelle poole ukrainlased võivad pöörduda siis, kui maisest jõust ei piisa. 

Kui Venemaa 24. veebruaril Ukrainat ründas, tulistati Kiievi kohal alla kuus Vene lennukit. Sotsiaalmeedias jagatud võiduteadetes sai Ukraina lendur hüüdnimeks Kiievi Kummitus. Pole teada, kas Kummitus on tegelikult olemas või on ta lihtsalt võitlusvaimu tõstev legend. Kiievit ja Ukrainat kaitsevad aga õhuässadest hoopis kangemad taevased väed. Ukraina vapi kuldset kolmpiid on mõned uurijad tõlgendanud kui vene tähestiku tähtede kombinatsiooni ВО(Л)Я. Kolm neist on Kiievi-Venemaa muistsete valitsejate ja hiljem pühakuseisuse pälvinud Volodõmõri, Olha (venepäraselt Vladimiri ja Olga) ning Jaroslavi nimetähed. Nende kohal olev Л seob kõik kolm nime kokku.

 Vladimir (956–1015), Kiievi-Vene ristiusustaja, oli edukas sõjamees, kelle vallutused ulatusid praeguse Ukraina, Valgevene ja Venemaa aladelt Läänemereni, aga kes olla ka „riputanud kilbi“ Konstantinoopoli väravate külge, tähistamaks oma viikingitest maleva võitu. Keiser Basileios II, kelle Volodõmõr sel puhul võimule ennistas, nõustus andma vürstile naiseks oma õe Anna Purpurissündinu. 

Printsess oli nii kõrgest soost, et kuni 27. eluaastani polnud talle sobivat kosilast leitud. Volodõmõr, kellel kui paganal oli kodus muide juba vähemalt seitse ametlikku naist, manulistest rääkimata, sai ülisiniverelise neitsi endale lubaduse eest pöörata oma alamad ristiusku. Ta pidas sõna: uputas paganlikud puuslikud Dnepri jõkke, lasi sellesama veega kiievlased ristida ja saatnud oma haaremi silma alt ära. 

Olha, venepäraselt Olga (?–969), kandis tegelikult muinaspõhja nime Helga ja oli Volodõmõri vanaisa, Kiievi vürsti Igori viikingisoost abikaasa. Kui vastakas drevljaanide hõim lepingut rikkuva ja teistkordselt andamit koguma tulnud Igori kahe kase vahel pooleks käristas, sai Olhast nende alaealise poja regent. Ta valitses maad hästi ja karistas drevljaane karmil käel, lastes nende pealikud elusalt matta. Edasi püüdis Olha Kiievi maid ühendada ja kehtestada tugeva keskvõimu. 

Kindlalt seisis ta vastu teiste riikide katsetele Kiievilt tükke napsata. Vägevaim sellistest ahnuritest oli muidugi Bütsants. Olha reisis läbirääkimisteks Konstantinoopolisse, kus kohtus keiser Konstantinos VII-ga. Valitseja imetles metslaste vürstinna ilu ja tarkust ning pakkus talle võimalust astuda ristiusku. Olha tarkus avaldus selleski, et ta nõudis enda ristijaks Konstantinoopoli patriarhi, aga ristiisaks keisrit ennast. Saanud ristinimeks Helena, keeldus oiukas naine keisriga abiellumast, viidates, et on nüüd ju keisri tütar, aga tütrega ühte heita on verepatt. 

Nii säilitas Olha iseseisvuse ja ühes temaga jäi vabaks ka Kiiev. Kuigi kristlus Olha ajal veel Kiievisse ei jõudnud, andis vürstinna usutunnistus võimaluse agaramaks misjonitööks kiievlaste hulgas. Olha mitmete imetegude hulka loetakse ka nägemust, milles talle kangastus pojapoeg Volodõmõri ja kogu tema rahva ristimine. 

Jaroslavi (u 978–1054) on peetud Volodõmõri ja Anna pojaks, kuid täit selgust tema ema kohta ei ole. Pälvinud füüsilise oleku eest lisanime Lonkur ja vaimu eest täiendi Tark, suutis see vürst vallutada uusi Läänemere-poolseid alasid, panna Tarbatu eestlased andamit maksma, pidada edukat meresõda Bütsantsiga ning alistada petšeneegide hõimu. Lisaks naitis ta kõik tütred Euroopa valitsejatega Rootsist Prantsusmaani, aga pojale kosis järjekordse Bütsantsi printsessi. 

Jaroslavi tähtsaim tegu on seaduste kogu, mis pani aluse Kiievi-Venemaa õigussüsteemile. Kuigi Jaroslavi nimetas pühaks juba kroonik Bremeni Adam (1075), kuulutati tema pühakuseisus ametlikult välja alles 2004 Ukraina Moskva patriarhaadi kirikus ja 2005 õigeusu kirikus, ent ikkagi kohaliku pühakuna. Alles 2016, kaks aastat pärast Krimmi annekteerimist, muudeti Jaroslavi kultus üldiseks kogu õigeusu aladel. 

Kolmpii nimetähed on vaid üks selle ornamendi tõlgendus. Ametlikult on Ukraina riigi kaitsepühakud püha Jüri, püha Volodõmõr ja apostel Andreas (Andrei), õigeusu epiteediga Esmakutsutu. Pärast Jeesuse surma asus Andreas misjonitööle Rooma riigist kaugemal. Musta mere rannikult liikus ta mööda Dnepri jõge, peatus ühes kohas ja püstitas sinna suure risti, ennustades, et just sellest paigast saab ristiusu vägev keskus. Koht osutus Kiieviks, mistõttu Andreasest on saanud nii Ukraina kui ka Venemaa kaitsepühak – peavad ju mõlemad riigid end Kiievi-Venemaa järglasteks. 

Omad kaitsjad on ka Ukraina linnadel. Kiievi vapil seisab peaingel püha Miikael, käes leegimõõk. Johannese ilmutuse järgi tõukab just tema viimsepäeva võitluses troonilt saatana: „Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega … Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks …“ (Ilm 12:7–9). 

Et püha Miikael on ka sõjavõitude patroon, soovis Kiievi-Vene suurvürst Svjatopolk teda tänada võidu eest paganlike polovetside üle. Ta püstitas taeva väejuhile kiriku püha Demetriose (samuti sõjamehe) kloostri territooriumile. Iga sajandiga aina uhkemaks ümber ehitatud kirik langes 1930. aastail nõukogulaste repressioonide ohvriks. Südalinna maamärgina tuli see lammutada. Arhitektuuriloolane professor Mõkola Makarenko, kes keeldus hävitamiskäsku allkirjastamast, küüditati Kaasanisse, arreteeriti seal kaks aastat hiljem ja lasti maha. Veel nõukogude ajal tegid ukraina patriootidest arhitektid plaane kiriku taastamiseks. Pärast Ukraina taasiseseisvumist tehti mõtted teoks ja kirik avati pidulikult 30. mail 1999. 

Ka Lviv on sõjamehe kaitse all: tema patroon on püha Jüri, samuti lohest saatana alistaja. Kuid Jüri ei ole Lvivi ainus lootus. Linna teine, roomakatoliku kaitsja on frantsiskaani ordu munk Dukla püha Jan (1414–1484). Väljapaistva teoloogina võinuks pühak jääda preestriks oma ülikoolilinna, rikkasse ja mugavasse Krakówisse, kuid eelistas hoopis jutlustamist Lvivis, Moldovas ja Valgevenes, kus paljud olid usuleiged või kirikule hoopis selja pööranud. 

Jan võitis inimeste suure poolehoiu ning tõi tuhandeid tagasi kiriku rüppe, töötades samal ajal oma ordus tekkinud lahknevuste lepitamise nimel. Pärast Jani surma algasid palverännud ta säilmete juurde, kus toimus hulk dokumenteeritud imesid. Ta kuulutati õndsaks 1733 ja pühakuks 1997. Poola Krosno linnas tuli seda tseremooniat vaatama hinnanguliselt miljon inimest. Lisaks Lvivile on Dukla püha Jan veel teiste Ukraina linnade, nt Žõtomõri katoliiklik patroon. 

Myra piiskop püha Mõkola, vene Nikolai, ladina traditsioonis Nikolaus, on õigeusu pühakutest tuntumaid ja armastatumaid. Tema lisanimi Imetegija viitab muuhulgas võimele olla ühel ajal mitmes kohas. Nii on üsna loomulik, et Mõkola hoiab oma õnnistavat kätt mitme Ukraina linna kohal. Mõkolajivi linna nimetas 1788. (dokumentides juba 1789.) aastal selle pühaku järgi Tauria vürst Grigori Potjomkin, sest just püha Mõkola päeval ehk 6. detsembril oli vürst saanud Otšakovi all hiilgava võidu türklaste üle. Pärimuse järgi olla linn saanud nime hoopis ühe kasaka järgi, ent kiri ei valeta. 

Mõkola on ka Krõvõi Rihi, Lutski, Makijivka kaitsja. Tšernihivi linna patroon püha Mõkola Svjatoša on aga hoopis teine isik – püha Jaroslav Targa pojapojapoeg, Tšernihivi vürst. Valitsenud hästi ja arukalt, jättis ta viimaks maha nii võimu kui ka perekonna ja lasi end Kiievi koobaskloostris mungaks pühitseda. Uhke valitseja tegi kolm aastat kõige alamaid köögitöid, tõusis siis väravavahiks ja istutas kloostrisse ürdiaia. 

Kaasa võetud varanduse eest lasi ta kloostri maile ehitada püha Kolmainu kiriku ning haigla, mille palus pühitseda oma nimipühaku auks. Mõkola askees ja alandlikkus äratasid imetlust. Teised vürstid pidasid teda suures aus, mistõttu tal õnnestus lõpetada sõdu ja anda head nõu. Kui Mõkola suri, haigestus üks vürst eluohtlikult. Kloostriülem saatis talle rahutegija munga jõhvsärgi. Pannud selle selga, sai vürst kohe täiesti terveks. 

Pikemat tutvustamist vajaks veel Odessa püha Kukša, Mariupoli püha Ignatius ja Krimmi püha Luka. Loodame neid käsitleda kunagi hiljem. Kui aga küsida, kas Ukraina eest kostab ka katoliiklaste ja õigeusklike kauneim pühak neitsi Maarja, siis on vastus kahtlemata jah. Taevase kuninganna eriterritoorium on Užhorod ja Taga-Karpaatia, kuigi innukad palujad kummardavad tema ikoonide ees igas Ukraina kirikus. 

Kindel on, et headus jääb peale mis tahes sõjas, ka kõige ilgemas. Pühakud on headuse kehastused ja eestvõitlejad. Ukraina peal on taevane õhukilp ja ukrainlaste õiglane võitlus oma kodumaa ning inimeste eest saab lõppeda ainult võiduga. 

Loone Ots,

kirjanik