Pühapäev kutsub argirutiinist lahti laskma

Nagu tavaliselt, teen ma suve lõpu poole väikest tagasivaadet möödunud suvele. Suvi on aeg, mil me „peame“ puhkama. Olen juba mitmeid aastaid saanud oma töid ja tegemisi korraldada nii, et tõmban neljaks nädalaks juhtme seinast, mis tähendab, et ma ei loe ka e-kirju ega vasta neile.
Puhkuse alguseks on aju tavaliselt nii „kärssama“ läinud, et viimastel tööpäevadel ei suuda üldse selgelt mõelda ja nii tunnen end puhkuse esimestel päevadel nagu vasikas uue aia väravas! Ei tea, mida teha, kuhu poole tormata, mida lugeda, keda kuulata. On selline segane hetk. Arvutit ei ava. Kohustusi ei ole. On vaja mõelda, mida asjalikku puhkuse ajal teha. Mulle meeldib, kui enamik aega puhkusest on kuidagi ära planeeritud ja osa on siis vabalt kulgev, mis toob alati mõnusaid üllatusi.
Mul on nii hea meel, et sõbrad jagavad sotsiaalmeedias muljeid – kuhu minna, mida teha. Olen sõprade soovituste järgi avastanud end paljudest kohtadest, millest varem polnud kuulnudki. Selleaastane teatrisoovitus viis meid Virumaale Eisma sadamakuuri. Seda kohta tuli kaardilt suisa otsida. Etendus, mida vaatasime, oli raputav, väga mõtlemapanev eelkõige sellest vaatenurgast, kuidas mõtte- ja käitumismustrid on ajas tohutult muutunud ja seda eriti viimase kolmekümne aasta jooksul. Seejuures ei saa öelda, et asjalood oleks alati halvemuse poole läinud. Mitmed mõttemustrid, mis on minevikku jäänud, võiksidki sinna jääda.
Kontserdisoovitus viis aga Setomaale ja see on kindlasti Eestimaa piirkond, mis on minu südame külge end nii keerutanud, et sellest on keeruline lahti saada või kas peakski. Igal juhul jõudsin ma puhkuse ajal veel kaks korda Setomaale – üks kord koos oma vanemate suure perega. Seegi traditsioon kuulub meie suvede juurde, et ema ja isa korjavad oma viis last, 14 lapselast ja ühe lapselapselapse punti ning kulgeme koos paariks päevaks seiklema. Mul on ülimalt hea meel, et sel aastal sain neilegi näpuotsaga Setomaa hõngu hinge puistata. Kõige viimane Setomaa külastus viis meid Seto kostipäiväle ehk kohvikutepäevale.
Pikem autoreis Euroopasse oli suunaga Horvaatiasse. Tõeliselt kaunis maa. Loodus ja linnad on imelised! Väiksemad külakesed, mis end turismile orienteerinud ei ole, on tagasihoidlikumad, kuid mereäärsed linnakesed olid meeliülendavad. Pea kõigis neis on linnus, kirikud, kitsad keskaegsed tänavad, valgest kivist sillutised jne. Mitte vähem tähtis oli ka mõnusalt soe ilm.
Tavapärane reisiettevalmistus oli aga sel korral poolik ning seetõttu saime suure üllatuse osaliseks, kui õhtusel lauamängu hetkel kablutas voodi alt Aliase mängu peale skorpion. Üllatus on siinkohal muidugi väga pehme nimetus sellele, mis tunded, milline kisa ja šokk looma nähes meie seltskonda tabas. Järgnevad toa jagamised sisalike ja rohutirtsudega olid juba rahulikult üle elatavad – peaasi, et skorpione enam ei näeks!
Mis mulle aga Horvaatias eriti meeldis, oli see, et kirikukell helises linnas kogu aeg. Igal täistunnil ja pooltunnil. Ja mitte lihtsalt üks vaikne plinn, vaid korralikult – ikkagi teada andes, et siin on kirik. Asi, mida meil püütakse mitmel pool taunida ja suisa keelata. Seal oli see loomulik elu osa.
Suvi algas ja puhkuseaeg möödus kõik suure elevusega. Rõõmuga, õhinaga, sooviga minna, näha, kogeda, olla mujal ja nautida. Miks on aga nii, et kui puhkus läbi saab, siis on hirmus raske töörutiini naasta? Miks ära puhanuna ei võiks siis tormata tagasi tööellu sarnaste emotsioonidega? Raske on. Ja isegi kui leppida taas argipäevaga ja teha tööd, siis miks kaob peagi see õhin, soov kuhugi minna, midagi avastada? Miks see ei võiks jätkuda ka tööajal?
Igal aastal imestan, et argirutiini laskudes unustan justkui ära, et selle kõrvale tuleks tekitada ka meelt lahutav rutiin. Tegevused, mille juures sa ei mõtle kogu aeg töömõtteid. Et saaks argirutiinist lahti. Jah, kristlastel on tavapärane, et pühitsetakse pühapäeva ja käiakse kirikus – on seegi ju argipäeva tegevustest lahti laskmine. Kas meil peaks aga veel midagi olema?
Läbipõlemisest ja ületöötamisest olen siin kolumnides varem korduvalt kirjutanud. Aga ka täna mõtlen taas sellest, kuidas hoida seda tasakaalu, et argipäev ei mataks kõike ilusat ja et jaguks indu tekitada endale ka meelt lahutav rutiin. Olen tänulik, et täna veel on antud aeg seda tasakaalu otsida. Püüan sel korral paremini.

Sigrid Põld

kolumnist