Pühavaimu kirik 1. osa

Tallinna vanim eestikeelne kogudus on töötanud Pühavaimu kirikus juba 1531. aastast. 19. sajandil siirdus osa kogudusest Püha Johannese (Jaani), Kaarli ja Toomkirikusse. Pühavaimu kirik jäi tühjaks kümneks aastaks (1867-1877), ainult raehärrade jumalateenistused toimusid edasi.
1877. aastal asutati Pühavaimu kirikus kingsepp Agasilla ja kohtuteener Wenderi poolt uus eesti kogudus, mis eksisteerib tänase päevani ja tähistab 125. aastapäeva 16. jaanuaril algava juubelinädala üritustega. Eesti Kiriku vahel ilmub 16. jaanuaril Pühavaimu koguduse elu tutvustav lisaleht. Tähtpäeva äramärkimiseks alustame täna Eesti Kunstiakadeemia professori, Restaureerimiskooli juhataja filosoofiadoktor Juhan Maiste kirjutatud artikliga Pühavaimu kirikust ja pühakoja tähendusest Eesti kultuuriloos.
Tallinna ajalugu algab 1219. aastal. Nii vähemalt kirjutab meile ette ametlik ajaloo kirjutis. See algab suure sõja, Taani kuningas Waldemar II rüüsteretke, imeliste sündmustega, mil otsekui tuhat aastat tagasi Roomas läks taevas valla ja kõigevägevam saatis keisrile, hiljem pühakuks kuulutatud Constantinusele ristimärgi.
Sama sündmus kordus Tallinna all. Olles peaaegu kaotanud lahingu viies eri kohas ründavate eestlaste vastu, sai Taani kuningas koos temaga kaasas olevate piiskoppide ja ristisõdijatega sõnumi – alla langes valge rist punasel põhjal – nn Danebrog, mis tänaseni on Taani lipu ja Tallinna väikese vapi embleemiks.
Igipõline küsimus
Nii see siis oli – nii jutustab kunagise kalevite kantsi all aset leidnust Riia piiskopi Alberti kroonikakirjutaja Läti Henrik. Selle saagana heroilise müüdi on võtnud omaks Põhja-Euroopa ajalooteadus. Ristiusu toomises nähakse tsivilisatsiooni märki, mis on veelkordseks kinnituseks vanale poliitikale, mille järgi kultuuri toojateks on ristisõdijad, taani ja germaani rüütlid, ning kõik parem pärineb tänaseni läänest.
Olemise asemel kõneldakse omandamisest, meditatsioonile, mis mõneski mõttes kahtlane, eelistab kultuur ja poliitika imitatsiooni. Teadmised tulevad vaevaga, neid tuleb mitte tuletada, vaid selgeks õppida. Olgem ausad, nii me ju oma südames arvame.
Kõik võis olla aga hoopiski teisiti. Kui taanlastel oli tõesti õnnestunud eestlaste kantsi puitseinad maha kiskuda ja nende asemel alustada uue linnuse ehitustöödega, kui kuninga vasalli – Rügeni slaavlaste vürsti sõjalaagri asemele, alustati Püha Ventseli kabeli ja tsistertslaste naiskloostri rajamist, võis Pühavaimu kirik all-linnas jääda sõjakärast, hävitustööst ja üleüldse liigsest tähelepanust puutumata.
Seda muidugi, kui oli olemas aolinn ja eesti õigus, millest ajalooraamatutes (Paul Johansenist alates) ikka aeg-ajalt kirjutatakse. Igal juhul ei ole mainitud mõttele keegi suutnud vastu seada mingeid vähegi tõsiseid argumente. Küsimus, kas eestlane nii nagu sadakond aastat varem skandinaavlane võttis ristiusu vastu ise ja oma sisemise kultuuri sunnil või võõra tahtel, ei olegi ehk tänases Euroopas nii tähtsusetu.
Ajal, mil otsime uuele Eestile oma märki ja iseolemisele kinnitust, võiks ehk veel korra käia läbi meie varase ajaloo allikad – nii kirjalikud, mis tõsi napivad, kuid ka visuaalsed, mida tänaseni loetud ajaloo abiteaduseks ja loetud seetõttu ehk vales tähestikus. Täna on lubja isotoopide muutumise põhjal võimalik määrata ühe ehk teise kivihoone absoluutne vanus. Kallis see muidugi on. Kuid ega Eesti ajalugu peagi olema odav või siis vana ja teiste poolt kirjutatud.
Kummal pool veelahet
Arvan, et Pühavaimu kirik (nagu näiteks ka Valjala) on Eesti ajaloo jaoks võtmetähendusega. Milline oli toonane nn eikellegi maa, mille piiskop Albert oli paavst Innocentius III õnnistusel pühitsenud neitsi Mariale ja mis tänaseni kannab Maarjamaa nime, on tähtis kui mitte kellelegi teisele, siis meile endile.
Usuküsimused ei ole ainult usuküsimused, vaid huvipakkuvad mitmes teiseski taustsüsteemis. Ristiusk määras tsivilisatsiooni, jaotas maailma, mida täna tunneme Euroopana, kaheks.
Kummale poole seda mõttelist veelahet jäi Tallinn ja eestlaste linn, kas seesugune oli üldsegi olemas, on küsimused, mille võti on peidetud tänase kiriku idaosasse. Paik, kus keskajal laulis koor – nelinurkne lõpmik idas võis iidammu, aolinna ja muistse turuplatsi läheduses olla algkoguduse väikene kabel.
(Järgneb).
Juhan Maiste