Pühavaimu kirik 2. osa

(Algus eelmises Eesti Kirikus.)
Pärast uue linnaõiguse vastuvõtmist ja üha tihedamat liitumist võimsa hansaga muutus Tallinna elus ja visuaalses ilmes muidugi palju. Kasvasid nii kirik kui linn selle ümber.
Linnulennult vaadates sulab Pühavaimu kirik linnaplaani, seda nagu ei märkagi enne, kui oleme jõudnud otse kiriku ette Päikesekella alla. Tallinn on oma olemuselt kubistlik, seejuures mitte nagu toretsev Lüübek või talle ideoloogiliselt ja kunstiliselt lähedased vendi linnad, vaid nagu Toskaana vanad linnad, nagu inimloomuse spontaanset alget väljendavad, uue tsivilisatsiooni hälli juures seisnud Assisi, San Giminiano või Montepulciano.
Kindel kants ja varjupaik
Tallinna kirikute arhitektuurikõne ei ürita olla millestki või kellestki parem. See on aus ja karge, tema põhikreedo pärineb tsistertslastelt. Ora et labora (palveta ja tee tööd) – mis Anton Hansen Tammsaare parafraseeringuna «tee tööd, siis tuleb ka armastus» on sööbinud mitte ainult põlisrahva hinge, vaid iga tema kätetööna valminud maja – olgu siis tegemist Jumala või inimese koja, seintesse.
Tallinnas ei tuleks meil otsida prantsuse gootika naudisklevat hurma, me ei peaks kõnelema poeemist kivis ja klaasis – nii nagu seda Jumalaema katedraali imetledes tegi Victor Hugo, vaid hõiskamise kõrval pigem loobumise rõõmust.
Tallinnasse 13. sajandil ümberasunutele oli kirik kõik – jumalakoda, ladu ja kindlus. Ajal, mil linnamüür ei olnud veel valmis, hoiti kallimad kaubad kiriku võlvidel (selle kinnituseks on säilinud kaubaluuk kiriku katuse all Pühavaimu tänaval). Üles võlvidele võis hädaohu korral tõmbuda redusse.
Siin, ühe tsiviilisatsiooni viimasel piiril, selle maailma suurtest ristteedest kaugel võis väikene kogudus keskenduda metafüüsilisele Jumalale ja tema sõnale, mis sai inimese jaoks lihaks tollal mitte ainult ladinakeelsete psalmide kordamises preestrite poolt, vaid ehk veelgi enam elava pildipiibli – nn vaeste piibli (Biblia pauperum) kujutiste kaudu kiriku suhteliselt avaratel müüripindadel.
Pühapäeva hommikuti võis lisaks raehärradele raekojast ja haigetele hospidalist imetleda linnarahvas seintel fresko või secco tehnikas kompositsioone. Tollane kirik oli palju värvilisem, kui oskame seda praegu, mil kirikus valitseb sõna, üldse ette kujutada.
Kõnekas peaaltar
Kirikusse oli tore tulla, võtta kaasa naine ja lapsed. Tallinna kaupmeeste kõrgid ilmed ja tahumatud põsesarnad on Bernt Notke jäädvustanud peaaltari kaheteistkümnes apostlikujus. Samas oli kirik meelte ja ihu ravitsemise paik, omamoodi polikliinik, kus, tõsi küll, raviti mitte tablettide, vaid püha õhuga.
Jumalateenistuste aegu kanti lamajad haiged raamidel kirikusse, lähemale neitsi Mariale. Kaheteistkümne apostli seltsis, nii nagu seda kujutati alates hiliskeskajast, on Maria leidnud koha peaaltari Püha Vaimu väljavalamise stseenis.
Neitsi kõrval, suure kappaltari tiibadel, mis pühade aegu avanes nagu kunagi algkodusele Kristuse taevamineku müsteerium, on kujutatud Maria ema püha Annat (kes samuti ilmub ristiusu ikonograafiasse alles keskajal), tema kõrval Skandinaavia ristiusustajat püha Olavit.
Teisel pool altari tiibadel leiame Rooma ristiusku pöördunud leegionäri ning varase märtri, Tallinnas soositud sõdurpühaku püha Viktori ja tema kõrval püha Eliisabeti.
Pühendatud Eliisabetile
Eliisabetil oli Pühavaimu kiriku jaoks eriline tähtsus. Eliisabet – see Tüüringi markkrahvinna 13. sajandist, kelle kogu elu oli pühendatud keskaja maailmas üliolulisele haigete eest hoolitsemisele, laiemalt hoolitsemisele üldse, millel toonase inimese jaoks oli eriline tähendus. Kui argipäeva kreedoks oli võtta, siis ristiusk ja 15. sajandi populaarsemad pühakud tuletasid meelde omandamise vastandpoolust – andmist.
Kinkida, anda ära, olla peale iseenda kasulik ligimisele – nende mõtetega võttis Pühavaimu kirik vastu palvele saabunu. Rae kabel oli ühtlasi hospidali kirik, Püha Vaimu kõrval oli jumalakoda pühitsetud Eliisabetile.
Eliisabeti kogu maisest ärapöördunud ilme, nõtke, kuid iseteadev kuju on Notke loomingu iseloomulikumaid tüpaaže, tuntud juba tema valmistatud Århusi kiriku altarilt Jüütimaalt (Taani). Kolgata stseenide kõrval leiame Eliisabeti legendi teema Pühavaimu altari maalitud välistiibadelt.
Ehkki kõigi kaheksa maalingutahvli kunstnik(ud) on tänaseni jäänud tundmatuks, arvab allakirjutanu neis ära tundvat meistreid, kes mõni aeg varem olid töötanud Stralsundi Nikolai kirikus (Saksamaa) Eliisabeti altari kallal.
(Järgneb.)
Juhan Maiste