Pühendunud tõlkija avardab eestlaste maailmapilti

Teenekas tõlkija Hendrik Lindepuu armastab poola kultuuri ja hindab selle aluseks olevaid kristlikke väärtusi.

Hendrik Lindepuu (60) on Eesti kultuurihuvilisele publikule ammu tuntud poola kirjanduse tõlkijana. Lindepuule tänavuse Transatlantyku tõlkeauhinna andmine näitab aga, et tema töö on tähelepanu äratanud ka raja taga.
Tõlkija enda sõnul on tegemist suurima tunnustusega, mis on talle seni osaks saanud. 2005. aastast igal aastal välja antud Transatlantyk on nimelt sisuliselt elutööpreemia poola kirjanduse tõlkijale. „Kui mõni inglane või prantslane oleks tõlkinud nii palju kui mina, siis oleks ta selle nähtavasti ammu juba saanud,“ usub Lindepuu. „Aga kuna Eesti on suhteliselt väike, siis tuleb ikka kõvasti tööd teha, et pildile pääseda.“

Pühendumine
Eesti Kiriku reporter võis tõlkijal augusti keskel külas käies oma silmaga veenduda, et Lindepuu eluviis on suuresti korraldatud tõlketöö vajadusi silmas pidades. Askeetlikus ja muust inim­asustusest eemal asuvas metsatalus elav tõlkija ja kirjastaja paistab seetõttu silma suure töövõimega, avaldades neli-viis tõlkeraamatut aastas.
Tõsi, lisaks tõlkimisele on Lindepuu varem kuulsust võitnud ka noorte kergejõustikutreenerina, millest annavad tunnistust tema õpilaste 55 Eesti meistri tiitlit. Nüüd on ta aga ka treeneritööst loobunud, sest kahele asjale jäägitult pühenduda ei saa. Ent füüsilisest tegevusest peab Lindepuu jätkuvalt lugu. Talus on üles seatud batuut ja võimlemisriistad, vormis hoida aitavad ka ujumine ja talutöö. „Kõik ikka selle nimel, et rohkem poola kirjandust tõlkida,“ rõhutab mees ise. „Mitte lihtsalt ei ole see eesmärk omaette, ma ei taha olümpiale minna.“

Kiindumus Poola vastu
Kui küsin, miks on Lindepuu oma elutöö just poola kultuuri vahendamisele pühendanud, saan vastuseks, et sama hästi võiks kellegi käest küsida, miks ta armunud on. Kui hakata oma armastuse objekti huvitavaid ja kasulikke omadusi välja tooma, ei oleks see ju üldse mingi armastus, vaid omakasupüüdlikkusel põhinev suhe.
Igatahes sai Lindepuu kiindumus Poola vastu alguse juba nooruses, mil ta suure kirjandushuvilisena luges oma sõnul läbi mitte ainult raamatuid, vaid lausa raamatukogusid. Eriliseks elamuseks oli aga Andrzej Wajda film „Tuhk“, mida Lindepuu 1970. aastate alguses Eesti Televisiooni vahendusel nägi. Eesti teatriliidu noorte teatrikriitikute seminaris 1980. aastate algul huvi süvenes: „Siis sai selgeks, et poola teater ja poola film on midagi väga erilist.“
Niisiis ostis Lindepuu 1984. aastal Tallinnast antikvariaadist poola keele õpiku ning juba kolme aasta pärast hakkaski tõlkima. Esialgu näidendeid, sest ta oli sel ajal tihedalt seotud teatriga.
Nüüdseks on Lindepuu sulest ilmunud üle 50 tõlkeraamatu. Valik on mitmekesine – tõlgitu seas on nii jutustusi, romaane, luulet, filosoofilisi tekste kui reportaažikirjandust.

Ammendamatu varasalv
Aukartust äratav tõlgitud raamatute nimekiri ei tähenda siiski seda, et töö niipea otsa võiks saada. „Ma olen alati öelnud, et poola kirjanduse tõlkija on nagu Indiana Jones, et alati on uusi aardeid avastada,“ ütleb Lindepuu ise. Mitte ainult pole poolakaid eestlastest nelikümmend korda rohkem, vaid tegemist on ka vana kultuurrahvaga. Seetõttu on paratamatu, et eesti keelde jõuab poola kirjanduse paremikustki vaid suhteliselt väike osa. Seda enam, et tõlkijaid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Lindepuu ise kinnitab, et ta tajub oma vastutust, mistõttu valib eestindamiseks ja kirjastamiseks ainult tähtteoseid. Ka teiste kirjastuste poolsed tõlketöö pakkumised on ta tagasi lükanud, kui tegemist on tema hinnangul keskpäraste teostega: „Elu on ainult üks, milleks raisata seda asjade peale, millel ei ole erilist tähendust.“
Teisalt on oluline see, et tõlgitav Lindepuud ennast kõnetaks: „Tõlkimine on ju raske töö. Aga kui sa tõesti tõlgid väga hingelähedasi asju, siis esiteks sa jõuad rohkem ja teiseks see töö pakub rahuldust.“ Näiteks Czesław Miłoszi (1911–2004) tõlkeraamatuid on Lindepuu sulest ilmunud kuus tükki. 1980. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi juures võlub tõlkijat igavikuliste teemade käsitlemine ning sügav, ent kahtlev ja mitte fanaatiline religioossus. Töölaua kõrvale on tõlkija koguni Miłoszi pildi riputanud. Pilk sellele innustab tööd jätkama, kui väsimus peale tuleb.
Südamelähedane on ka filosoof Leszek Kołakowski (1927–2009), kelle lähenemises maailmale on mõndagi sarnast Miłoszi omaga. Esiletõstmist väärib selle muide kirikuga mitte seotud maailmakuulsa mõtleja veendumus, et Jeesust ei saa meie kultuurist ära võtta. „Ilma selleta see kultuur, mida me peame euroopalikuks kultuuriks, ei saa eksisteerida,“ leiab Lindepuu. „See oli ju näha meie idanaabri kogemuse põhjal, mis juhtub, kui kirikutest teha religioonivastased muuseumid.“
Teisalt ei jäta Lindepuu tõlkimata siiski ka neid autoreid, kelle maailmavaade tema omast erineb. Esmatähtis on siiski see, et tegemist oleks väga hea kirjandusega. Näiteks praegu on käsil Poola XX sajandi kirjanduse suurkuju Witold Gombrowiczi (1904–1969) romaani „Ferdydurke“ eestindamine.
Lisaks klassikutele peab Lindepuu vajalikuks tutvustada eesti lugejaile kaasaegseid poola autoreid, kes on rahvusvahelises kirjanduselus esile tõusnud. Üks neist on hiljuti maineka Bookeri preemia pälvinud Olga Tokarczuk. Ent leidub neidki häid autoreid, kelle puhul Lindepuu eestindus on üldse esimene tõlge võõrkeelde.

Eeskuju näitav maa
Poola kirjanduse tundmaõppimine on Lindepuu enda sõnul väga palju avardanud tema maailmapilti. Muu hulgas tunnistab tõlkija, et teda kui „ristimata protestanti“ võlub väga poolakate katoliiklik religioossus, millel on sügavad ajaloolised juured.
Pärast iseseisva Poola riigi jagamist XVIII sajandi lõpul Venemaa, Preisimaa ja Habsburgide impeeriumi vahel oli nimelt just katoliku kirik institutsioon, mis rahvuslikku vaimu alal hoidis. Samuti mängis kirik Lindepuu sõnul tähtsat rolli kommunistliku režiimi ajal, eriti pärast sõjaseisukorra kehtestamist 1981. aastal. Sõltumatu kultuurielu koondus siis just kirikute ümber, seal toimus luuleõhtuid, teatrietendusi jne.
Kirikuskäimise komme on poolakate seas ka tänapäeval sügavalt juurdunud. Eesti olukord, kus lisaks kirikuõpetajale jumalateenistusest tihtipeale ainult viis-kuus inimest osa võtab, oleks Lindepuu sõnul Poolas kujuteldamatu.
Praegu ongi just Poolast ja ka teistest Kesk-Euroopa riikidest tema hinnangul saanud kristlike väärtuste eestseisjad Euroopas. „Läänes on see nõndanimetatud sallivuse diktatuur kuidagi lamestanud seda euroopalikku maailmapilti, mis peaks olema meie tsivilisatsiooni alus,“ leiab tõlkija.
Teiseks väärivad poolakad Lindepuu sõnul esiletõstmist selle poolest, et on alati seisnud oma väärtuste eest ega ole kunagi alistunud ilma võitluseta. Ta rõhutab, et kolm korda on poolakad oma vaprusega tõkestanud võõrvallutajate edasitungi Lääne-Euroopasse – jutt on võidust mongolite, türklaste ja viimati 1920. aastal Vene bolševike üle.
Selles mõttes võiks tõlkija meelest Poola meile eeskujuks olla, kuigi teisalt ei saa me väikerahvana endale lubada selliseid ohvreid, mida poolakad näiteks 1944. aasta Varssavi ülestõusu päevil kandsid.
XX sajandi ajalugu on aga Poola ja Eesti puhul vägagi sarnane. Sellest annab muu hulgas tunnistust tuntud poola pagulaskirjaniku Gustaw Herling-Grudziński (1919–2000) mälestusteraamat „Teine maailm“, mille tõlkimine Lindepuul praegu lõpusirgel on. Autor vahendab selles oma meenutusi Nõukogude vangilaagritest, kus ta viibis aastatel 1940–1942. „See raamat on selles mõttes oluline, et annab Gulagi süsteemist väga hea ülevaate,“ selgitab tõlkija. „Ja teiseks on see kirjutatud soojalt ja südamlikult. Pärast selle raamatu lugemist jääb alles lootus, mida koonduslaagrite ja Gulagi raamatud tavaliselt ei jäta.“

Eestile oluline
Meie ajaloolise kogemuse sarnasuse tõttu on Poola niisiis ainuke suurriik, kes Eestit mõistab. Seetõttu on Lindepuu meelest loomulik, et Eesti peaks taotlema temaga lähedasi liitlassuhteid. Et huvi on vastastikune, näitab mõnevõrra üllatav fakt, et praegune Poola president Andrzej Duda tegi oma esimese välisvisiidi just Eestisse.
Ent eestlastel on Lindepuu sõnul ka teisi põhjusi poolakatega sidemeid tihendada. Suur potentsiaal on kaubavahetusel, avastamist väärt on mitte ainult poola kirjandus, vaid ka näiteks filmikunst.
Peale selle on Poola eestlasele suhteliselt odav, ent seevastu huvitav riik külastamiseks. Lindepuu enda lemmikpaigaks on seejuures Kraków, kunagine Poola kuningriigi pealinn, mis võlub oma linnapildi ning elava kultuurieluga. „Soovitaksin turistina minna Poolasse, isegi poola keelt oskamata,“ kinnitab ta. „Ega see mingi kerge töö ka ei ole seda õppida,“ lisab äsja kõrge tunnustuse pälvinud tõlkija.
Rain Soosaar

Hendrik Lindepuu
Sündinud 1958. a Mõisakülas
Tõlkija, kirjastaja ja näitekirjanik
Avaldanud üle 50 tõlkeraamatu peamiselt poola keelest
Transatlantyku tõlkepreemia laureaat 2019
Tunnustatud ka noorte kergejõustikutreenerina