Pühendunult elatud aastad

Kaitseväe staabi- ja sidepataljoni kaplan leitnant Peeter Paenurm saab 26. mail 50aastaseks. Tegu on juubeliga, mida tuleb tähistada.

Lisaks tööle kaitseväes on Paenurm olnud ka Ridala, Martna ja Tartu Maarja koguduse õpetaja. Ta oli nõus Eesti Kirikule intervjuu andma. Olen Paenurmede kodus Kuusalus teda ootamas, aga ta hilineb kolm tundi, sest õppusel on üks sõdur õnnetuse tõttu haiglasse viidud ja kaplan peab oma tööd tegema. Prioriteedid on sel kaplanil paigas. Kell 21 töölt koju saabunud, vastab ta küsimustele.

Oled kohe 50aastaseks saamas. Kui vaatad tagasi, siis millised on sinu elu kirkaimad usulised kogemused?
Peeter Paenurm: Minu jaoks on usk, kirik, jumalateenistus, palve ja söögipalve olnud loomulik osa igapäevaelust. On erilisi hetki, mis on usku tugevdanud või suunanud. Esimene kogemus oli muidugi söögipalve lugemine.
Üks kogemus, mida olen sageli ka leerilastele rääkinud, pärineb lasteaiaeast. Siis oli vilets ilm ja ütlesin vanaisale, et ilmataat on andnud viletsa ilma. Olin ilmselt seda kusagil kuulnud nii öeldavat. Vanaisa ütles, et see pole ilmataat, vaid see on Jumal, kes ilma annab. See on jäänud eriliselt meelde.
Selles maailmas on ka lihtsad asjad nagu ilm ja meie elu kulgemine seotud Jumalaga. Kõik on Jumala pilgu ja hoolitsuse all. Usk ja Jumal on minu jaoks midagi loomulikku, nagu paistab päike taevas ning nagu vahetuvad öö ja päev. See on hea loomulik osa, mis annab elule, päevale ja valgusele oma väärtuse.

Kas kaplanina on raske mõista neid, kes pole kirikuga seotud?
Kaitseväes öeldakse sageli, et kaevikus pole ateiste. Kuna me ei pea praegu kaevikus võitlema, pole ka eksistentsiaalsed teemad inimestele nii tähtsad. Juba enne sõjaväge sain aru inimestest, keda usk ei huvita. Sõjaväes mõistan neid rohkem. Koguduses on turvaline olla kristlane, sest inimesed mõistavad. Neil on ju huvi ja soov kuulda Jumalast. Kaitseväes tuleb seda huvi tekitada.
Ma pole suur misjonär, kes räägiks Jeesusest. Räägime usulistel teemadel inimestega. Kõik teavad, et olen vaimulik ja kristlane. Minu põhitegevus on hingehoid. Pean seda enda jaoks väga oluliseks. Püüan järgida püha Martini eeskuju: tuua Jumala armastus ja hoolivus inimestele lähedale. Ajateenijatele ütlen, et iga kaitseväelane on oluline ning kaitsevägi ja riik väärtustavad neid, et nad võiksid tervena tulla ajateenistusse ja tervena minna tagasi. Kellessegi ei suhtuta kergekäeliselt.

Oled teeninud maakogudust, linnakogudust ja teenid nüüd kaplanina kaitseväes. Kui võrrelda vaimuliku tööd kõigis neis valdkondades, siis mis on sarnast, mis erinevat? Mis valmistab rõõmu?
Eks vastutus ja päevakava on neis ametites üksjagu erinev. Kuid rõõm on sama, kui inimesed tunnevad vaimulike asjade vastu huvi ja saan aidata, rõõmustada, lohutada, julgustada, muuta Jumala ligioleku kogemise reaalsemaks. Kaitseväes on samuti nagu koguduseski oluline see, kui saab keerulistes olukordades pakkuda inimestele tuge, anda hingeabi või lootust.
Näiteks matusel saab anda inimestele tuge ja inimesed võivad kogeda, et jumalagajätt on väärikalt korraldatud. Seeläbi antakse neile rahu ja lootust. Seda võib kogeda nii kaitseväes toimuvatel matustel kui koguduses toimuvatel matustel.

Oled tuntud enim EELK liturgiakomisjoni sekretärina. See töö pole kedagi külmaks jätnud. Kuidas hindad liturgiauuendust EELKs? Kas jäädi poolele teele? Mida see on andnud?
Minu aktiivne tegevus liturgiakomisjonis kestis umbes 20 aastat. Tegin seda õpingute ja kogudusetöö kõrvalt, sageli ka nende arvelt. Samuti pere arvelt. Uue kirikukäsiraamatu koostamine oli komisjoni kollektiivne töö ja ma ei taha oma isikut siin ületähtsustada. Minu nime käsiraamatust ei leia. Kahtlemata oli see mulle väga huvitav töö, mis mind köitis ja köidab siiani.
Kui mõtlen, mis töö on mind senises elus kõige rohkem rõõmustanud, siis võiks see olla just nimelt töö liturgiakomisjonis ja uue kirikukäsiraamatu väljaandmine (ilmunud 2009 – toim.). Loomulikult olen tänulik kogu aja eest Haapsalus, Ridalas ja Martnas, Tartu Maar­jas ja Tartu praostkonnas. Kogudusetöö, teenistuste ja talituste pidamine andsid ka head tagasisidet.
Olen veendunud, et meie kiriku liturgiauuendus – nimetaksin seda pigem jumalateenistuselu uuendamiseks või süvendamiseks – on liikunud õiges suunas. Uus kirikukäsiraamat on heaks abiliseks neile, kes tahavad koguduse jumalateenistuseluga tõsiselt tegelda.

Sinu abikaasa Mari ütleb, et oled kvaliteedimärk. Mis on vaimuliku töös oluline?
Vaimuliku roll ühiskonnas on muutunud. Me pole enam õpetajad nagu vanasti. Kirikuõpetaja pole ainus kõrgharidusega inimene piirkonnas, kellele vaadataks austusega alt üles. Koguduses on olnud minust kõrgema haridusega inimesi, kes on ka minule eeskujuks olnud ja andnud ka abi vaimulikus töös.
Tänapäeva vaimuliku erisuseks on pühendumine: ta on pühitsetud, pühendatud selle töö jaoks. Oluline on see, et vaimulik võtaks usuga seotud asju tõsiselt ja oleks pühendunud kirikutööle. Ta peaks olema professionaal. Tööd ei tohi teha kergekäeliselt.
Kell 22 heliseb telefon ja kap­lan kutsutakse väeossa tagasi. Pühendumine pole mitte sõnades, vaid tegudes. Nii kihutab Paenurm taas tagasi Tallinna.
Kaido Soom

Peeter Paenurm
Õppis 1985–1995 usuteaduse instituudis. Ordineeriti 11. detsembril 1991 aseõpetajaks, õpetaja õigused sai 29. mail 1995.
1991–2001 Ridala koguduse õpetaja ja Martna koguduse hooldajaõpetaja; 1992–2001 Haapsalu koguduse abiõpetaja.
2001–2012 Tartu Maarja koguduse õpetaja; 2002–2005 Kambja koguduse hooldajaõpetaja.
Alates 1. juulist 2012 Eesti Kaitseväe kaplan.
Abielus Mari Paenurmega, peres on kolm last.