Räägiti tähtsuselt teisest raamatust Piibli kõrval

Toronto Peetri kogudus koostöös väliseesti muuseumiga (VEMU) korraldas laupäeval, 12. veebruaril veebikonverentsi „Eestikeelne kirikulaul 475 ja kiriku laulu- ja palveraamat 30. Väliseestlaste panus eesti kirikurahva lauluvarasse“. 

Kuna konverents toimus veebi vahendusel ja algas Eesti aja järgi kell 17, siis võttis sellest lisaks Põhja-Ameerika huvilistele reaalajal osa ka inimesi Eestist. Et tegemist oli eesti kultuuri- ja kirikuloos olulisi teemasid süviti avava sündmusega, on hea meel nimetada, et sisukas konverents on järelvaadatav lingi https://www.youtube.com/watch?v=_VK0Gac39is kaudu.

Eesti kultuur on seotud luteri kirikuga

Sissejuhatavad sõnad ütles VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes meenutas, et mõte korraldada konverents väliseestlaste panusest eesti kirikurahva lauluvarasse tekkis aasta tagasi, kui ta seoses Roman Toi 105. sünniaastapäevaga leidis VEMU arhiivist video, kus maestro rääkis „Kiriku laulu- ja palveraamatu (KLPR) saamisloost. Tekkis soov seda ajalookildu jagada, meenutas Noorhani ning lisas, et ideed aitas konkreetse konverentsi korraldamise mõtteks vormida Toronto Peetri koguduse õpetaja ja Põhja-Ameerika praostkonna praost Mart Salumäe.

„Kultuursele eestlasele ei ole vaja seletada, mis rolli on luteri kirik meie ajaloos mänginud, sest meie kirjakeel kujunes tänu kiriklike tekstide tõlkimisele ja meie kultuur suuresti toetub luteri kirikule,“ toonitas Piret Noorhani, lisades, et seetõttu on ootuspärane, et korraldatav üritus ei ole mõeldud ainult kirikuloo huvilistele, vaid sellest oodati osa saama laiemat publikut.

Koguduselaul ülistab ja ühendab

Tervitades konverentsil osalejaid siin- ja sealpool ekraani ning siin- ja sealpool ookeani toonitas peapiiskop Urmas Viilma, et kirikulaulu juured on Vana Testamendi psalmides ja algkristlikes hümnides. Psalter on omal kombel esimene lauluraamat ning seeläbi kõikide hilisemate lauluraamatute, k.a meil juba 30 aastal kasutusel oleva „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ eeskujuks ja allikaks. 

„Luterlikus traditsioonis rõhutatakse koguduse osaduslikkust ja selle põhimõtte juurde sobib üheskoos laulmine suurepäraselt,“ ütles peapiiskop, lisades, et just koguduse laulul on meie jumalateenistuses oluline roll. Just koguduse laulust on tema sõnul koroonaviiruse piirangute ajal armulaua kõrval kõige enam puudust tuntud. 

„Koguduse laul eeldab osalemist. Võib ju küll ekraani taga üksi laulda, aga koos laulda ikka ei saa. /—/ Koguduse laul kuulutab Kristuse evangeeliumi sõnade ja heliga, õpetab ja aitab mõista kristlaste ühist usku. Laul on ka nii üksiku inimese kui koguduse ühine palve, mille vahendusel kogudus teenib Jumalat, osaleb jumalateenistusel ja väljendab kristlase peamisi kogemusi nagu rõõm, ahastus, imetlus, kahetsus, tänu. Laul on ka füüsiline tegevus, kuhu nii hing kui ka ihu on kaasatud. Lauldud sõna võib ulatuda sinna, kuhu räägitud sõna ei ulatu.“

Peapiiskop vahendas kirikuisa Augustinuse mõtteid: „Ärgu mitte ainult hääl laulgu, vaid kogu elu peab laulma. Teod peavad laulma. See, kes laulab ülistust, mitte üksnes ei laula, vaid armastab seda, kellele ta laulab.“ 

Luterliku kirikulaulu ligi 500 aasta pikkusest loost meenutas Viilma, et juba Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Georg Müller tsiteeris oma jutlustes aastail 1600–1606 eestikeelseid kirikulaule, teiste hulgas tänase KLPR esimest laulu.

Peapiiskop nimetas, et esimene nn maarahvakeelne lauluraamat ilmus 1637. aastal Heinrich Stahli poolt välja antuna ja sisaldas 144 luterlikku lauluvarasse kuuluvat laulu. 

„Kodu- ja väliseestlased olid olemas siis, kui oli vaja koostada 1991. aasta esimesel advendil ilmunud ning tänini Eestimaal ja eestlaste diasporaas kasutuses olevat kiriku laulu- ja palveraamatut. Julgen täna kinnitada, et tegemist oli haruldase ja enneolematu koostöö ettevõtmisega, mis oli väga edukas ja õnnestus parimal viisil, mis tollal võimalik oli,“ rääkis peapiiskop, toonitades, et teose õnnestumiseks mängisid asendamatut rolli nii Kodu- kui Välis-Eestis tegutsenud vaimulikud ja kirikumuusikud.   

Mart Salumäe luges ette ettekande titulaarpraost emeeritus Ivar-Jaak Salumäelt, kes oli aastatel 1976–1992 EELK lauluraamatukomisjoni sekretär. 

Pöördudes kirikumuusikasõprade poole meenutas ta, et eestlasi peetakse laulurahvaks, ja väljendas rõõmu, et 30 aastat tagasi sai sajandeid vanasse laulumüüri KLPR näol laotud uus toetuskivi. Ta meenutas 1989. aastat, mil „üllatusi jätkus lausa igasse päeva“. 

Et tema üheksa aastat kestnud välissõitude keeld oli lõpule jõudnud, sai ta vastu võtta kutse külastada EELK esindajana 1989. aastal Torontot ülesandega tutvuda sealse lauluraamatukomisjoni tööga ja välja selgitada, kas koostöö välis- ja kodueestlaste vahel võiks õnnestuda. 

„Kui ma kaks nädalat hiljem kodumaale tagasi pöördusin, oli meil ühine nõu koos ja ka protokolli kantud, et koostöö kodumaa ja Välis-Eesti lauluraamatute komisjonide vahel on esiteks täiesti võimalik, teiseks ilmselt vajalik raamatu sisu ja muusika kvaliteedi huvides ja kolmandaks, et selles valguses ei tuleks mitte ülepea kiirustada,“ kirjutas Ivar-Jaak Salumäe. Ta andis põhjaliku ülevaate edasisest ühistööst, mille viljaks oli Toronto trükikojas Oma Press trükitud KLPR, mis eestlasi üleilmselt on koos laulmas hoidnud. 

„30. augustil 1991. aastal võisime Torontos alla kirjutada eesotsas peapiiskop Kuno Pajulaga ja piiskop Karl Raudsepaga KLPR ühise eessõna,“ kirjutas Salumäe, meenutades, et tagasiteel Kanadast Eestisse andis ta lühiintervjuu lauluraamatukomisjoni liikmele, toona ajalehe Eesti Kirik vastutavale toimetajale Joel Luhametsale, milles kinnitas rahulolu uue KLPRga. 

Kirikulaulu kiirkursus

Oma ettekannet nimetas Mart Salumäe 475aastase eesti kirikulaulu ajaloo kiirkursuseks. Ta alustas faktist, et Anno Domini 1546 võttis Tallinna Püha Vaimu kirikuõpetaja Reinhold Beseler endale appi eestlasest koolipoisi Hans Susi (Hansken Sussy) „mittesaksakeelset“ evangeeliumi- ja lauluraamatut tõlkima. Lektor toonitas, et 1637. aastal pastor Stahli koostatud lauluraamatu lauludest märkimisväärne osa on kasutusel tänini. 1656. aastal asus pastor Georg Salemann mõttekaaslastega koostama riimtõlkelist maakeelset lauluraamatut – 45 kirikulaulu tõlget selles võib pidada eestikeelse kunstluule alguseks. 18. sajandist, mil 1739 ilmub esimene eestikeelne Piibel ja hakkab kujunema eesti kirjakeel, hakkavad kirikulaulude riimtõlkelised tekstid järgima rahvapärast sõnakasutust. 19. sajandil õpetab vennastekogudus maarahva mitmehäälselt laulma ning Eesti rahvusliku ärkamisaja luule saab inspiratsiooni just pietismiajastu kirikulaulust. 1899 ilmub uus lauluraamat. 

„Kirikulaulu mõju meie kultuurile on sügavam ja kestvam, kui oskame või tahame tunnistada,“ rõhutas Mart Salumäe, nimetades, et ka näiteks pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirikulaul Eestis ainus kunstivaldkond, mida võõrvõimu ideoloogia ei puudutanud.

Tsensuurist hoolimata

Piiskop Tiit Salumäe liikus oma ettekandes tagasi II maailmasõja järgsesse aega: „Kui kodumaalt põgeneti, oli selge, et inimesed endale lauluraamatut kaasa võtta ei saanud. Nii algas kohe töö ja juba 1945. aastal ilmus väike lauluraamat. See oli väike valik „Uue lauluraamatu“ lauludest, kokku 128 lehekülge, ja andis võimaluse eestlastel kohe jumalateenistustel laulmise juurde asuda. Juba 1948 ilmub „Uus lauluraamat“ kirikus, koolis ja kodus kasutamiseks, mille teine trükk ilmub 1958. See näitab, kui suur oli vajadus lauluraamatu järele ja millised olid võimalused.“ 

Piiskop selgitab, et Kodu-Eestisse arusaadavalt need raamatud ei jõudnud. Just seetõttu oli suur tähtsus laululehtedel, mis olid väga populaarsed ning mida koostati ja paljundati konkreetseid kiriklikke sündmusi silmas pidades. „Vend Jaagu (Ivar-Jaak Salumäe – toim) kogus on vanimaks selle perioodi laululeht Kuusalust 1956. Mõelda, et sel aastal tulevad inimesed Siberist tagasi ja soomepoisist isa Eduard (Eduard Salumäe – toim) hakkab juba vesikirjas laululehti välja andma. Trükiti väga õhukesele paberile, et koopiaid rohkem teha.“

Piiskop räägib, et konsistoorium moodustas 1976. aastal hilisema peapiiskopi Alfred Toominga poolt uue lauluraamatu komisjoni. „Oli selge, et sel ajal kehtisid tsensuuri nõuded ega olnud võimalik palju soovitud laule välja anda,“ tunnistab Salumäe ja nimetab palju isikuid, kes protsessis osalesid.

Välis-Eestis tegutsenud lauluraamatu komitee tegevusest tegi kaasahaarava ettekande Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir, kes selle töörühma tegevusest ise Kanadas elades osa võttis. Rõhutades, et komitee ei alustanud tühja koha pealt, andis ta ülevaate, millistele eeskujudele ja allikatele toetuti, samuti sellest, millised olid töötingimused. 

Ilmekaks näiteks vaba maailma suhtlemisest okupeeritud Kodu-Eestiga tõi ta mälestuse, kuidas Adele Unt, kelle laul jõudis KLPRsse, kirjutas õele Eestis: „Armas õeke, siin kirjas on üks juuksevõrk sulle ja teine tsensuurile“, millele tuli Moskvast vastu kiri, et meil Nõukogude Liidus tsensuuri ei ole. 

Uus laulu- ja palveraamat tuleb

Kui konverentsi enamik ettekandeid keskendus ajaloolistele rakurssidele, siis viimasena sõna võtnud praost assessor Marko Tiitus andis põhjaliku ülevaate tema poolt juhitud EELK lauluraamatukomisjoni tegevusest ja uue lauluraamatu koostamise hetkeseisust. 

Ta nimetas, et otsuse uue lauluraamatu koostamise algatamiseks tegi EELK kirikukogu 29. novembril 2016. Ta märkis, et kehtivate plaanide kohaselt soovitakse raamat valmis saada aastaks 2025, ning toonitas, et selle heaks teeb suur hulk inimesi pühendunult tööd. 

„Uus lauluraamat peab teenima kogu Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut,“ toonitas esineja ning nimetas koostatava lauluraamatu osad: laulud, palved, jumalateenistuste ja palvuste korrad, psalmid, registrid. Kava kohaselt hõlmab raamat 900 laulu, millest 400 on KLPRst ja umbes 500 on uued. Tänaseks on komisjon tema sõnul valinud välja 277 uut laulu: 23 algupärast koraali Eesti autoritelt, lisaks Eesti hümn; 79 laenkoraali, 84 noortelaulu, 38 luterlikku tuumiklaulu, 36 rahvakoraali ja 16 vaimulikku regilaulu. 

Liina Raudvassar

Pildigalerii: