Rääkides kaasa riigi elu kujundamisel

Läinud nädala kirikulehes ilmunud intervjuus soovitas minu erakonnakaaslane Urmas Reinsalu kristlastel, sealhulgas ka vaimulikel, kaasa rääkida riigi elu kujundamisel. Mainimist leidis ka mure selle üle, kas avalikult poliitikas osalemine vaimuliku renomeele äkki halvasti ei või mõjuda. Ses osas viitas Reinsalu nii eelmisele kui ka praegusele peapiiskopile, kes mõlemad on enne kirikupeaks saamist olnud tegevad ka ilmalikus poliitikas ja kellele seda vist küll keegi ette ei heida, justnagu oli vaimulikkonna hulgas palju riigiasja vedajaid nii sõjaeelses Eestis kui ka vabariigi iseseisvuse taastamise aegu.

Lugesin neid innustusi vaimulikuna, kes palju aastaid on riigi ja kohaliku elu kujundamisel kaasa rääkinud, ent seda siiski pigem väiksemates ringides, rohkem või vähem formaalsetes tagatubades ja seltskondades, mitte aga laiema avalikkuse ees. Olen korduvalt vastanud eitavalt kutsele kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks ning eelistanud jääda pigemini teiste innustajaks ja nõuandjaks. Miks nii? Põhjusi on, nagu ikka, mitu. 

Ühelt poolt on mul oma praeguse kodupaiga Põlva kontekstis ikka olnud tunne, et kuna ma pole põline põlvalane, siis justkui ei sobigi hakata teiste elu mõjutavaid otsuseid langetama. Enamgi veel aga on inimestega vesteldes tihti tunda, et poliitikal on paha lõhn juures, mis hakkab kergesti külge kõigile, kes sinna külge puutuvad. 

Üsna tavaline on – eriti valimiste eel – ühisosa leidmise asemel vastandumiste kaudu populaarsuse püüdmine. Vaimulikuna, kelle teenitava koguduse aktiivi hulka kuulub pea kõigi Eesti suuremate erakondade tegusaid liikmeid, ei saa ma sellist asja endale lubada. Aga mis see loeb – kui ka ise jään väärikaks ja väljapeetuks, siis eemalt vaadates võib ju ikka tunduda, et „sa oled nendega – järelikult meie vastu“. 

Reinsalu: „… kui vaimulik sulgeb kirikuukse, siis ma ei näe põhjust, miks ta ei võiks poliitiliselt tegev olla.“ Ent kas saame olla kindlad, et poliitika temaga järgmisel pühapäeval kirikusse kaasa ei tule – kui ka mitte tema enda tahtel, siis mõne teise kahtlustustes ometi?

Vaimuliku põhitöö – nagu ka viidatud intervjuus rõhutatakse – on juhtida inimesi lunastuse juurde Kristuses. See on paljudele pahanduseks. Sellest piisab. Ideaalis ei tohiks vaimuliku juures inimesi pahandada miski muu peale evangeeliumi. Poliitikas kaasa tehes on aga kerge pahameelt pälvida. Hea, kui õnnestub seda saada asja pärast, näiteks mõne otsuse tõttu, mille puhul ongi vaja langetada kaalutletud valikud. 

Iga kristlane, aga vaimulik eriti, peaks olema vastutusvõimeline. Tähendab: ta peaks suutma vastata, põhjendada, selgitada oma valikuid ja tegusid. Mõnigi kord aga nõuavad valijad lihtsustatud vastuseid küsimustele, millele adekvaatse vastuse andmine eeldaks märksa põhjalikumat selgitustööd sellest, mida kuulajal viitsimist on taluda. Sageli soovitakse üksnes kuulda toetust oma eelhoiakutele, ja kui vastaja kohe valmis pole seda tegema, on pahameel kiire tekkima. On seda vaimulikule siis vaja?

Teisest küljest on aga õige ka see, et iga otsustaja esindab mingit väärtusruumi ja peab teatud asju muudest tähtsamaks. Miks ei võiks vaimulikud oma mõtete ja tõekspidamistega nende otsustajate hulka kuuluda? Seda enam, et vahel kulub ka just üksteisega mõnikord ebameeldivalt isiklikuks minevatele vastandujatele seal otsustuskogudes ära hingehoidja tugi, mida vaimulik ehk vahel pakkuda suudaks. 

Kui Õnnistegija võis patuste seltskonnas viibida nii, et ta kriitikute eelarvamustest hoolimata sellega mitte ennast ei rüvetanud, vaid hoopis patuseid pöörduma vaimustas, miks ei võiks siis tema apostlite mantlipärijadki oma aja halvakspandute seltsis midagi head korda saata? 

Mitmel pool, eriti väiksemates kohtades, pole laiapõhjalise hariduse ja arutlemisoskusega inimesi just jalaga segada. Vaimulikud võiksid neid nähtusi evida ja seeläbi ka otsustusprotsessides kasulikud osalejad olla. Kes teab, vahest saab volikogulaua taga istuv vaimulik esile tuua või kaitsta mõnd kristlastele spetsiifilisemalt olulist teemat, mis muidu muude asjade varju jääks? 

Jah, eks jätku argumente ühtlasi nii poliitikas osalemise poolt kui vastu. Küllap igaüks peab omas kontekstis Jumala Vaimu abi paludes tunnetama, millised neist just tema olukorras parasjagu kaalukamad on. Iga kristlane peaks mu meelest püüdma panustada vähemalt sellega, et tutvuda kandidaatide platvormidega ja valida kõlbeliselt vastuvõetavaim kandidaat. Mina aga – et kõik ikka ausalt ära rääkida – vastasin seekordsete valimiste eel viimaks jaatavalt oma erakonna palvele ja lubasin eelseisvatel valimistel teiste seas ka enda kandidatuuri üles seada.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist