Raamat, mis mõtestab teekonda

„Surm on edasitee“ on Jaan Tammsalu uus raamat, mida 30. septembril Tallinna Jaani kirikus esitletakse.

Lugesin raamatu käsikirja läbi ühe hingetõmbega. Jah, käsikiri oli alles trükki minemas, aga olin kannatamatu. Nüüd tean, et olin selle ilmumist oodanud oma kolmkümmend aastat. Lugedes tunnetasin kogu aeg, et autor on seda kirjutanud võib-olla sama aja. Mitte küll otseselt, aga talletanud kogemuse kogemuse peale, kuni need sõnastatuna on kaante vahele jõudnud.

Surm on teema, millest mööda vaadata ei saa. Lugemist alustanud, hakkasin tegema märkmeid, mitu peatükki raamatus on ja kuidas need teemadeks on jaotatud. Tegin märkmeid ka hiljem, aga pigem tõdesin: jah, just nii ongi, või imestasin, et kas tõesti. On ju üle 30 aasta vaimulikuna ametis olnud Tammsalul kogunenud aastatega suur pagas, millest esile tuua nii eredaid näiteid kui teha üldistusi.

Raamatust leiab juhiseid matusele mineja, matuse korraldaja, aga ka lihtsalt iga inimene, sest see teekond on kord kõigil ees. Aga raamat pole juhend, vaid kui hea sõber, kes võtab meid käekõrvale ja suunab sel teekonnal igaviku poole. Pole vahet, kui noor või vana sa oled, igaüks leiab siit midagi endale. Olgu siis surma ja matustega seotud praktilisi näpunäiteid või lohutust, mõtteid, mille sügavust mõõta. Ja Reti Saksa mustvalged illustratsioonid  (fotol) paneksid just kui aja seisma, mõjuvad kui punane stopptuli, küsides, kuhu sa kiirustad.  

Mõned mõtted tekstist. „Surm on äralendamine.“ „Elu on surmaks valmistumine, see on armastusega elamine.“ „Surmale mõeldes saab olla lootusrikas.“ „Kui surmahirm tuleb õigel ajal, siis võib see meid päästa hirmsast ja tõeliselt hirmutavast.“

Raamatust leiab ka naerunoodi: „Kui te ei armasta oma lähedasi, siis ärge oma matustest neile sõnagi rääkige.“ Või: „… isegi Lätti minnes mõtleme selle peale: kas läheme auto, bussi või rongiga, millised riided selga paneme ja kaasa võtame, kus ööbime, kus sööme. Me mõtleme asju läbi. Miks me ei peaks läbi mõtlema siis oma päris viimast rännakut?“ Aga ka: „Nõuab väga suurt vaprust olla ilmalik matja. Mina ei peaks vastu, tõenäoliselt ajaks see jooma.“

Iseloomustaksin raamatut kui läbinisti inimlikku. Selles on lood elust enesest, teemakohased luuletused, osa neist Doris Kareva tõlkes, ja mõtisklused, kirjutatud kahasse vaimulik Mårten Anderssoniga. Kogu raamat aitab näha, et surm on vaid edasitee, vaid osa teekonnast igavikku. Lähedastele, aga ka sõpradele jääb kohustus mäletada. Mõni neist jääb hoolitsema lahkunu kalmu eest ja ka selle kohta jagab autor soovitust panna hauatähiseks rist.

„Rist on märk, et elu jätkub. Elule ei ole pandud punkti, vaid elule, mis on siin, lisatakse plussmärk, lisatakse igavik. Tühi rist väljendab väga selgelt elu võimalikkust ka pärast surma. Rist on võimas sümbol ja ma väga soovitan risti panna hauatähistele – ristiinimeste puhul kindlasti,“ kirjutatakse raamatus.

Rita Puidet