Raamat sellest, kuidas esimestest said viimased

Tänavu aprillis esitles ajaloolane Aadu Must oma uut raamatut «Muutugu ja kadugu!». Raamat käsitleb baltisaksluse süstemaatilist hävitamist Esimese maailmasõja ajal.

Teema on tundlik, sest ülekohtu all kannatajad olid senimaani nautinud suuri privileege. Kerge oleks tunda sellises olukorras kahjurõõmu. Prof Aadu Must on suutnud kirjeldada probleemi olemust erinevaid vaatenurki arvesse võttes.
Millest raamat kõneleb? Niipea kui maailmasõda puhkes, algas Vene impeeriumis klaperjaht kõigile sakslastele. Rahvale tuli see ootamatult, sest sakslased olid ju olnud Venemaa truud alamad ning etendasid olulist rolli riigi ühiskondlikus, majanduslikus ja poliitilises elus.
Olukorras, kus Venemaa sõdis Saksamaaga, oli lihtne kahtlustada igat sakslast spionaažis. Sakslaseks olemine oli selleks piisav tõendus. Vähimatki sümpaatiat Saksamaa vastu karistati karmilt. On küll tõsi, et baltisakslastel oli palju sidemeid, sh perekondlikke, Saksamaaga, kuid tõsi on ka see, et rindele läksid nad Venemaa patriootidena. Baltisakslaste kõrvaldamine ei olnud riigile otstarbekas ei sõjalisest ega majanduslikust vaatenurgast. Milleks siis ikkagi hävitati üht rahvakildu nõnda innukalt?
Vastuse annab Aadu Must Eesti ja Venemaa arhiivimaterjalide põhjal. Nimelt kuulusid Eesti ja Läti alad Venemaa koosseisu juba Põhjasõjast saadik, kuid päris Venemaad ei olnud neist ikka veel saanud. Korduvalt oli riigivõim püüdnud Baltimaid venestada, kuid tulemused olid jäänud kesiseks. Kes oli selles süüdi?
Süüdlased olid õigupoolest juba leitud ja nimekirjadessegi kantud – Vene riigi silmis olid nendeks baltisakslased ja eriti kirikuõpetajad, kes seisid risti jalus venestamise teel ega lasknud eestlastel Venemaaga üheks saada. Takerdunud oli üleminek vene õigeusule, vene nimedele, vene keelele … Pole siis ime, et Esimese maailmasõja ajal saadeti Vene tsaaririigis sundasumisele või sunnitööle 80 luterlikku vaimulikku koos pereliikmetega.
Sõjaaeg andis suurepärase võimaluse kaotada sakslaste mõjujõud. Aadu Must tsiteerib preester Konstantin Koklat: «Praegu on õnnistatud aeg. Jumal on lasknud sõja meile abiks tulla. Germanismus saab hoope […] Rahva seas on tugevat püüet märgata germanismuse sidemetest ennast lahti raputada.»
Suuri pingutusi tehti eestlaste ja sakslaste vahel pingete õhutamiseks. Ära kasutati baltisakslaste usinust 1905. aasta rahutuste mahasurumisel. Nii domineeris kuni 1980. aastateni Eesti ja Läti ajalookirjutuses baltisakslasi hukka mõistev toon. Neid käsitleti klassivaenlaste, ekspluataatorite ja talurahva rõhujatena. Baltisakslasi ei peetud Baltimaade ühiskonna orgaaniliseks osaks, vaid mingiks ajutiseks ja kurjaks võõrkehaks. Raamatust selgub, et niisugune ajalookäsitlus sündis just Esimese maailmasõja päevil.
Mahlaka huumori ja haarava esitusega kirjeldab Aadu Must sakslastele fabritseeritud absurdseid süüdistusi ja repressioone. Lähemalt saab lugeda, kuidas Tartu ülikooli evakueerimine sõjalistel põhjustel oli vaid kergeusklikele mõeldud ettekääne. Tegelikkuses oli vaja jäädavalt minema pühkida järjekordne baltisakslaste kants. Või sellest, kuidas baltisakslaste majandusliku mõjujõu vähendamiseks ei peetud paljuks hävitada neile kuuluvaid ettevõtteid. Näiteks Waldhofi moodsa tehase õhkimisega jäi 3000 Pärnu linna elanikku ilma tööta.
Sõjaaeg jagas heldelt põhjusi ja ettekäändeid, ja kui neid ka ei leidunud, oli nende puudumine võimalik sõja tingimustes salastada.
Aadu Must on palju saladusi päevavalgele toonud, paraku ka eestlaste vaikiva heakskiidu mõnelegi ülekohtusele olukorrale. Mis siin salata – olid ju eestlased need, kes minemalöödud baltlastest vabaks jäänud juhtrolli siin maal enese kätte võtsid.
Kristjan Luhamets