Raamatutest rõõmu ja nukrusega
/ Autor: Loone Ots / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 29. jaanuar 2025 Nr 4 /
Kord istunud kirikus naine, lauluraamat käes.
„Mis sa seda raamatut hoiad, sa ei oska ju lugeda,“ öeldud talle.
„Ka siis, kui inimene lugeda ei oska, teeb ta Jumalale meelepärase teo, kui raamatut käes peab,“ vastanud naine.
Alguses oli Sõna või tegu?
Raamatu sakraalsus on ajaloos püsinud. Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal, sedastab Johannese evangeeliumi avalause. Goethe Faust pakub alles valgustusajal välja idee, et algul on hoopis tegu. See on mefistofeleslik mõte. Faust on neednud ära usu ja lootuse. Edasi ütleb ta samas stseenis lahti ka armastusest, rõõmust ja elust (August Sanga eestikeelne kanooniline tõlkerida kolm korda neetud leplik meel! ei järgi originaali).
Niisiis tõukab Faust endast eemale kõik, mida ristiusk inimesele pakub. Ta tühistab enese juures Jumala annid, keeldub Sõna omaks tunnistamast. Sõnast kaugenemine viib tegudeni, mis hukutavad mitu süütut inimest ja panevad Fausti viimaks lausuma: Mu sünnihetk, ole neetud!
Kaua aega oli „Faust“ eurooplaste tähtraamat, kõikjale harunev tüvitekst. Tekkis see aga autori traumakogemusest – 17aastane Goethe nägi samaealise lapsetapjast tüdruku hukkamist. Tragöödia mõju kasvas Euroopat vapustanud ja profaneerinud Prantsuse revolutsiooni ning sellele järgnenud Napoleoni-kultuse murdlainetuses. Sajand hiljem öeldi lahti ka „Faustist“ – jumitu ilmasõda lõi puruks kõik vanad väärtused nagu ka vana tsivilisatsiooni.
Tammsaare väljakutse Goethele