Rahuga sõja vastu
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 9. mai 2007 Nr 19 /
Ajalugu kõneleb kaasa nii täna kui ka
tulevikus. Ja nagu oleme neil päevil kogenud – ajalugusid võib olla mitu.
Viimase 15–16 aasta vältel tundus vaibuvat see ajalookäsitlus, mida nõukogude
ajal koolis õppisime ja mille alternatiivid tollal välja toodi ja millest
kõneldi salaja.
Paraku pole nõukogude aja käsitlus 20.
sajandi ajaloost kuhugi kadunud. Seda oleme võinud Vene riigi sõnavõttudes
kogeda viimase paari nädala jooksul eriti teravalt.
Tõsi, Teise maailmasõja sündmustest on veel
kolmandaid ja neljandaidki alternatiive. Ka neid kuuleme tugevamalt kui varem.
Erinevalt nõukogude ajast pole täna ükski
ajalookäsitlus keelatud. Ja tõde peitub alati kuskil vahepeal. Pole õige väita,
et röövitud iseseisvuse taastamiseks II ilmasõjas paraku Saksamaa poolel
võidelnud eestlased olid fašistid. Samas tuleb mõista, et vene rahva jaoks oli
see sõda kaitsesõda.
Erinevad ajalookäsitlused ei kao kuhugi. Ja
neid ei saa vägisi ära keelata. Erinevate Eesti usuliste kogukondade juhtide
(sh kõigi Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtide) esmaspäevases
ühispöördumises tõdetakse: «8. ja 9. mail mälestatakse Teise maailmasõja eri
rahvusest, erineva usutunnistuse ja veendumustega ohvreid ning langenuid…
Erinevate rahvaste esindajatena mõistame neid haavu, mis on tekkinud minevikus,
kuid täna peame olema võimelised elama koos ühel maal, lähtudes lepituse, rahu
ja andestuse põhimõtetest.»
Hoolimata erimeelsustest ajaloo
tõlgendamise osas tuleb meil tänases Eestis elada koos erinevate
rahvuskogukondadena ja neid kogukondi mitte niivõrd omavahel eraldavate kui
neist läbi jooksvate erimeelsustega.
Kristuse evangeelium pakub lepitust.
Lepituse vastuvõtmine ei tarvitse sugugi tähendada oma arusaamadest loobumist.
«Pöördume kõigi Eestimaa elanike poole
üleskutsega mitte ainult 8. ja 9. mail, vaid ka edaspidi meeles pidama, et meil
on ühine tänane päev ja tulevik. Kutsume üles säilitama tasakaalukat meelt,
hoiduma provokatsioonidest, olema sõnas ja teos rahu kandjad, andes nii
tunnistust sellest, et me armastame oma maad ning suhtume väärika
lugupidamisega siin elavatesse inimestesse,» kõnelevad kirikute ja teiste
usuliste ühenduste juhid oma pöördumises.
Rahu ja lepitusega saab vägivalla ja vandalismi
vastu seista küll.
