Rahutute hingede aja valikud

Vaktsineerida või mitte vaktsineerida – see on küsimus, kui parafraseerida prints Hamleti kuulsaid sõnu „Olla või mitte olla?“ Shakespeare’i tragöödias.

Monoloogi algus tragöödias on selline: „Olla või mitte olla– see on küsimus! Mis oleks üllam: vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi! … Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme,  – see paneb kõhklema.“

Tänavune hingedeaeg on rahutu, võiks öelda – hamletlikult kõhklev ja kahtlev aeg. November on küll ju jõulueelne tagasitõmbumise ja järelemõtlemise aeg, pigem hingerahu loov hingedeaeg, kus traditsiooniliselt mõeldakse lahkunute peale, süüdatakse nende mälestuseks küünlaid – mälestame lahkunud hingi.

Kui leinaaeg on möödunud, leinas lubatud kurbus välja ja läbi elatud, on hinges vähem ängi. Kui aga armas inimene on äsja lahkunud, on kaotusvalu tugev, mälestamine, palves olemine ja küünlaleegi helk võib küll leevendada kurbust, ka sügavaimale valule hingamist anda.

Vaade „haigla aknast“

Paratamatult vaatan oma töö tõttu koroonapandeemiale ja selle kulgemisele, mõjudele, kajastustele meedias, erinevatele arvamustele vaktsineerimise ja piirangute poolt või vastu, inimese vabaduse teemadele, vabaduste piiramisele „haigla aknast“. Haigla hingehoidjana olen n-ö eesliinil ja sotsiaalministeeriumi vanemkaplanina, kus mu üheks ülesandeks on hingehoiu korraldamine hooldekodudes, olen n-ö staabis.

Siinkohal ei taha ma korrata teadlaste, meedikute ja poliitikute üleskutseid, seisukohti, veendeid vaktsineerimise kasulikkusest pandeemiaga toimetulekul, vaktsineerimise olulisusest ja riigi toimetulekust, haiglaravi toimepidevusest. Kirjutan sellest, mida ise näen ja kogen. Haiglaravil olevad memmed-taadid, ka nooremad inimesed, kes on vaktsineeritud, põevad seda rasket haigust kergemini, ka ärevust ja ängi on vähem, hirmu samuti. See pole mitte ainult meditsiiniline kaitse, vaid ka hingerahu, kaitse hirmu ja ängi vastu. Teadmine, et oled teinud endast oleneva. Oled usaldanud meedikuid ja teadlasi, usaldanud oma riiki.

Nagu üks nooremapoolne koroonaviirusega vene naine mulle tekkide vahelt vappudes ütles: eto užas, eto bolezn užas. Ta oli vaktsineerimata ja tundis ennast süüdi, et oli ise endale põhjustanud selliseid kannatusi, et ei jõua ennast ise voodis keerata, et õed ja hooldajad peavad temaga nii palju vaeva nägema. Samas oli ta tänulik, et on paranemas. Nagu ta vaikselt ütles, et mitte kõigil sellest osakonnast, kust teda siia toodi, ei läinud nii hästi.

Olukord hooldekodudes

Jah, üks on see, mida näen ja kogen igapäevases töös palatites, COVIDi osakonnas, inimestega vesteldes, ka ravi ja hoolduspersonaliga suheldes, neid toetades (tegelikult me toetame seal kõik üksteist). Teine teema on need sõnumid, mida mu kolleegid hingehoidjad ja kaplanid oma värsketes aruannetes hooldekodudest saadavad.

Taustaks nimetan, et sotsiaalministeeriumi kaplanaat taotles seoses koroonaviiruse puhanguga ja kriisiolukorraga 2020. aasta kevadel riigipoolset rahastust, et käivitada hingehoid hooldekodudes. Toetus võimaldas alates juunist 2020 kuni 31. detsembrini 2021 suunata 15 suuremasse hooldekodusse nii hingehoidjaid kui kaplaneid. Alates 1. maist saime riigi toel laiendada hingehoiutööd veel 25 hooldekodusse. Ühtekokku on nüüd Eestis 40 hooldekodu, kus elanikele ja töötajatele nende hingehädades on toeks professionaalsed hingehoidjad ja kaplanid. Neist suurem osa on EELK vaimulikud ja hingehoidjad, kes on erinevate koguduste liikmed.

Tagasisidest saab aimu, mismoodi sealsed elanikud ja töötajad ennast tunnevad, kuidas hingeliselt ja vaimselt toime tulevad. Olgu öeldud, et üldhooldekodusid on Eestis ligi 200, kus elab ligi 10 000 inimest. Ja nad kõik on hingeliste vajadustega, elavad hinged, kes vajavad samuti nagu meiegi siin vabaduses hoolitsust, armastust, tuge ses raskes ajas.

Nüüd, kolmanda viiruslaine harjal, piiratakse tõsiselt hooldekodudes, kus on viiruskolded, suhtlemist mitte ainult omastega, vaid ka vaimulikega väljaspool hooldekodu. Mis on ka ju mõistetav. Et kolletele piir panna, et elusid säästa. Vaktsineeritakse tõhustusdoosidega. Neid, kes on selleks valmis, kes lubavad. Üsna selgelt kõik keelud ja liikumispiirangud süvendavad inimeste üksildust, masendust ja ärevust, kõhklusi ja hirme.

Millal see lõpeb?

COVIDi osakondades nii haiglates kui hooldusasutustes töötavad inimesed suutlikkuse piiril, nad on väsinud, meedikutest ja hooldustöötajatest on puudus, on vaja abikäsi. Kes jõuab siin „sõjaolukorras“ mõelda ravil või hooldusel oleva inimese hinge ja selle vajaduste peale? Seda teevad hingehoidjad ja kaplanid, kes hooldekodudes töötavad.

Toon siin hingehoidjate ja kaplanite kirjadest lõike: „Valdavalt annab tunda ühiskonna pingetest tulenev närvilisus, surma ootus kui vabanemine valudest … Meeleolu toob alla kogu covidiga seotud olukord – inimesed on mures nii enda kui lähedaste tervise pärast, majanduse olukorra pärast jne. Millal see ükskord otsa saab? – on sage küsimus. Suur pinge on juhtkonnal, kes vastutab. Muu personali puhul raskendab tööd igapäevaste koroonapiirangute järgimine. Inimeste haigestumised, isoleerimised. Üks osakond oli vahepeal pikalt karantiinis, siis teine … See lisab pinget nii töötajatele kui hoolealustele. … Personal on tegutsemas üsna pingelises olukorras, majas on olnud koroonakolle, sellega saadi hästi hakkama, siiski kogu tegevus on pingutus selle nimel, et enam haigust ei tuleks. Vaimsest väsimusest tulenevad suhteprobleemid. See avaldab mõju klientidele, kurdetakse lärmakust, nende soovidega mitte arvestamist … Viiruse periood on muidugi raske. Toad hoitakse suletuna, selle tulemusel mitmed kliendid küll pääsesid nakatumast, aga kui personal nakatus, siis oli eriti raske.“

Kõik endast oleneva?

Vaktsineerimine ei ole mitte usu ja usalduse, vaid elu ja surma küsimus. Igal hommikul teen haiglatööl olles lahti oma tööarvuti, kust loen ülevaate haigla osakondadest, millised on karantiinis, kus on plaanilist ravi vähendatud, ja mõtlen palves nende vähihaigete peale, kes pidid tulema haiglasse, et saada kas kiiritus- või keemiaravi, mis on aegkriitilised. Mida nad võisid tunda, kui neile helistati, et ravi on edasi lükatud?

Mõtlen nende perede peale, kes ootavad pereliikme elutähtsa organi operatsiooni, aga see on edasi lükatud. Mõtlen palves oma hea kolleegi peale, kelle laps on raske haigusega haiglaravil, ootamas üleviimist järgmise etapi haiglasse, aga seal pole vaba kohta, sest ravikohad on täidetud COVIDiga

nakatunud raskes seisus haigetega, kellest ligi 90% on vaktsineerimata. Ka neid inimesi hoidkem palves, kes ei saa tänasel päeval oma plaanitud ravi, mis neile kingib tervenemise, pikendab elupäevi.

Kus läheb piir, kus meie kahtlused, usk või uskmatus, usaldus ja usaldamatus, valikuvabadus muutuvad ohtlikuks kaasinimestele? Mis on hingerahu hind? Selle hind, et olen vaba kodanik ja kristlane oma tahtes ja usus, aga ohtlik oma ligimesele, põhjustades talle kannatusi. Kas oleme teinud endast oleneva, et hoida ennast ja kaasinimesi? Pühakiri küsib meilt: „Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“

Mis on hing?

Inimkonnal on olnud aegu, kus usuti, et maakera lebab elevandi seljas ja üle aastatuhande kehtis maailmapilt, et Päike tiirutab ümber emakese Maa. Need uskumised või teadmised ei olnud vast inimkonna eksisteerimisele kahjulikud, kui mitte arvestada, et Galileo Galilei pääses vaevu tuleriidast, kuna toetas Koperniku heliotsentrilist maailmapilti.

Üks eakas psühholoog, kes oli meie haiglas ravil, kuid nüüdseks lahkunud igavikku, küsis meie vestluse alguses mu käest üsna teravas toonis, kui end tutvustasin: „Hingehoidja, mhmh, aga mis asi on hing, kas te teate, kus asub inimese hing? Ja ärge tulge mulle rääkima oma usujuttu, olen lugenud kõikide suuremate religioonide pühasid kirju, aga ei ole saanud sealt ka vastust.“ Meie vestlus jätkus elavas ja väga inspireerivas vaimus. Ta oli väga palju lugenud ja laia silmaringiga inimene, kes tõepoolest tahtis leida elu suurtele küsimustele vastuseid. Õigemini – läbi mõelda, lõpuni mõelda. 

Kus asub täna meie rahutu hing? 

Palvetagem: Jumal, anna meile hingetarkust, kuidas hoida ennast ja lähedasi, meie kaasmaalasi, kuidas hoida ja toetada oma riiki. Anna meie hingele rahu ja hoia meid. Aamen.

Katri Aaslav-Tepandi,

EELK preester ja sotsiaalministeeriumi vanemkaplan