Rändest ja tulijatest

Kooli usundiõpetuse ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele mõeldud konverentsil «Omad ja võõrad: ränne, religioon, kool», mis toimus Tartu ülikooli usuteaduskonnas 28. novembril, vaeti pagulasküsimust.

Oma videopöördumises väljendas siseminister Hanno Pevkur rõõmu, et usundi- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad pagulasteemal jõud ühendavad. Usundiõpetuse kui maailmavaadet avardava ja inimlikku sallivust toetava õppeaine puudumist kooliprogrammis tõlgendab minister aga kui vabadust olla harimatu.
Ta meenutas, et eesti rahvas on juba kord oma meelsust ses küsimuses avaldanud (1923. aastal toimunud rahvahääletusel soovis 71,9% vastanutest kooli usuõpetust – L. R.). Õppeainet õpetatakse 72 üldhariduslikus koolis, aga et koole on kokku üle 500, on arenguruumi küllaga.
«Kohtumine tundmatuga tekitab hirmu ja tugevaid emotsioone,» nentis oma ettekandes siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee, lisades, et äärmuslike vaadete mõjul toimub ühiskonna polariseerumine. Ühed arvavad, et ränne on positiivne, kuna rikastab ühiskonda, teised on eri meelt, väites, et tegemist on negatiivse ja taunimist vääriva nähtusega.
Kuidas teistest kultuuriruumidest lapsed meie koolisüsteemis hakkama saavad, on küsimus, mida ei saa vältida ning millega peab ennetavalt tegelema juba nüüd, mil sisserändajaid veel palju ei ole. Kuidas korraldada keeleõpe ja saada hakkama toitumistavade ning rõivastusreeglitega, on vaid mõned lõimumise võtmeküsimused.
Küsimusi on Ringo Ringvee sõnul aga teisigi. Näiteks kas koolis peaks olema eraldi ruum palvetamiseks? Mida teha ujumistundide ja üldse kehalise kasvatusega, kas lubada erandeid rõivastuses? Näiteks kui ohutu on lubada keemialaborisse õpilasi, kes kannavad kogu keha varjavat riietust? Kuidas suhtuda, kui õpilane keeldub usulistel või kultuurilistel kaalutlustel mõnest õppeainest, kas ta saab lõputunnistuse?
Probleemipüstitustega ei tohi ka üle reageerida, rõhutas Ringo Ringvee, kutsudes õpetajaskonda säilitama kainet meelt, lisades, et kõige alus on kommunikatsioon. Usklikud õpilased ei teki seoses pagulastega kooli üleöö, neid oli seal varemgi. Näiteks saavad adventistid, kes ei söö sealiha ega võta ühisüritustest osa laupäeviti, kenasti hakkama. Vastu tulles sellele sihtrühmale ei korraldata laupäeviti Eestis riigieksameid.
Ringvee hoiatas stereotüüpsete eelarvamuste eest. Et kõik saabujad on oma usureegleid järgivad muslimid, ei ole õige. Tulijate seas on neid, kes põgenesid äärmuslike usunormide eest, ja ateiste, samuti lisaks muslimitele kristlasi.
Kogemuslood inimestelt, kes on pagulaste vastuvõtmisse reaalselt panustanud, tõid vestlusringi Eero Jansoni MTÜ Eesti Pagulasabist, Margus Suvi Johannes Mihkelsoni keskusest ja Pia Hanslepi, Tartu Salemi koguduse pagulaste tugiisiku. Samuti assessor Tauno Toompuu, kes kinnitas oma juba varem ajakirjanduses avaldatud seisukohta, et pagulaste teemal peaks riigi partneriks olema kirikud ja islami kogukond. Kui kaasatud teema käsitlemisse islami kogukond ennast ise tunneb, sellest sai rääkida islamikoguduse eestlannast liige Ere Tuunas.
Mis saab, kui kooli jõuavadki õpilased pagulasperest, araabiakeelsed ja võõrast kultuuriruumist, sellest rääkis Tartu Raatuse kooli õppejuht Õilme Saks. Internetipõhist õppematerjali «Stereotüüpidest ja araabia maadest» tutvustas koostaja Nastja Pertsjonok. Kuidas käsitleda pagulasküsimust koolitunnis, andsid huvitavaid ideid oma õpetajakogemustest Aleksandra Sooniste Tartu katoliku koolist ja Ege Lepa Nõo reaalgümnaasiumist.
Liina Raudvassar