Randvere kogudus 100

Randvere kirik asub keset Eesti üht suurimat küla, sealne kogudus annab aga välja pigem väiksemapoolse maakoguduse mõõdu. 

Viimastel aastatel on Randvere koguduse liikmesannetajate arv langenud alla 50, võitlus hingede pärast käis aga ka sajand tagasi. 1852. aastal pühitsetud Randvere kabel oli pikka aega kasutuses Jõelähtme abikirikuna, kuhu õpetaja jõudis teenistust pidama vaid mõnel korral aastas. Sajanditaguseid liikumisolusid arvestades jäi Randvere kabel emakirikust kaugele, samuti peeti liialt suureks kirikumaksusid. 1921. aasta märtsis pöördus eestseisus konsistooriumi poole palvega Randvere abikirik Jõelähtmest lahutada ja Tallinna Jaani kogudusega liita. Veel samal suvel kutsuti pea 120 inimesele jumalateenistust pidama ja armulauda jagama Jaani koguduse õpetaja Hermann Hansson. Kuuldused Randvere rahva omaalgatusest pahandasid Jõelähtme õpetajat ja Ida-Harju praosti Oskar Tombergi, kes nimetas sellist teguviisi „praktiliseks kommunismuseks“ ja palus konsistooriumil täiskogu pöördumine tagasi lükata. 

Rannarahvas jäi aga endale kindlaks ja aasta pärast palvet korrati. Jõelähtme koguduse täiskogult saadud nõusoleku järel koguduse eestseisuse palve rahuldati ja 15. jaanuaril 1923 kinnitas konsistoorium Randvere iseseisvaks koguduseks. Üks olulisemaid tingimusi selle otsuse taga oli koguduse majanduslik toimetulek ja eelkõige võimekus pidada ülal oma õpetajat. Ühtlasi pidi kogudus andma lubaduse, et ei palu toetust kiriku keskkassast. Iseseisvumise hetkel oli Randvere koguduses 250 hinge, samas loodeti selle arvu kahekordistumist, kui kogudusega oleks liitunud ka külades elavad linnakoguduste liikmed. Mõningane elavnemine toimus 1930ndate keskel, kui peamiselt ümbruskonna külade elanikest, kuid ka tallinlastest koguduseliikmete arv tõusis 375ni.

Viimsi poolsaare idakalda külade ja Tallinna elanikud moodustavad Ida-Harju praostkonda kuuluva koguduse liikmeskonna ka praegu ning külaelanikud on linnaga palju tihedamalt seotud kui põlvkondi tagasi. Praegu kulub Randverest Tallinna kesklinna jõudmiseks 15–20 minutit ning see vajutab kindlasti oma pitseri ka koguduslikule ja kogukondlikule elule. Olukorras, kus põliselanikud moodustavad vaid umbes kümnendiku kõigist viimsilastest, on tekkinud teatud identiteedisegadus. Paljudki uusasukad on nii töö- kui laste koolikohtade ja vaba aja veetmise võimaluste ligiduse tõttu endiselt pigem linnainimesed ega ole oma uues elukohas juurdunud. 

Kahtlemata avaldab see mõju ka linnalähedase koguduse toimimisele. Olen ühelt koguduseliikmeltki kuulnud arvamust, et suurde linnakogudusse, kus rahvast palju, on märksa lihtsam sulanduda. Väikeses maakoguduses seevastu torkab igapühapäevaste kirikuliste kohalolek või puudumine kohe silma. Teiselt poolt loob see aga hoopis suuremad võimalused oma annete kasutamiseks kodukoha kiriku juures. Tihti eeldab aga seegi teatud kriitilist massi ja eriti noortel on raske ilma ea- ja mõttekaaslasteta vedu võtta. 

Unistus päris oma õpetajastki pole täitunud, ehkki tänapäeval pole oma koguduse keskel elamine enam nii määrava tähtsusega kui iseseisvumise aastatel. Ometi pole Randvere rahvas hingekarjasest puudust tundma pidanud. Kaks kõige staažikamat on seda ülesannet täitnud kahasse teisel pool Tallinna linna asuva Rannamõisa koguduse teenimisega. Õpetaja Karl Reinaru jagas end kahe koguduse vahel 30 aastat, Aare Kimmeli teenimisaja algusest Randvere koguduses täitub aga veebruaris 25 aastat. 

Randvere kogudus on küll väike, ent suutnud vaatamata tagasihoidlikele vahenditele toetada nii vaimulikku teenimist kui hoidnud korras pühakoda. Oma abikäe on juba paarkümmend aastat ulatanud ka vallavalitsus, rahastades valla eelarvest iga aasta kõiki Viimsis tegutsevaid kogudusi ning eraldades vastavalt vajadusele ka suuremaid investeeringutoetusi.  

Iseseisva koguduse 100. aastapäeva peame aga Randveres meeles eeloleval suvel koos kirikuhoone 171. aastaringi täitumisega.

Andres Jaanus

Randvere koguduse juhatuse liige