Rasketel aegadel tuleb kokku hoida
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 4. märts 2009 Nr 9 /
Ka väikeses Eestis võivad ilmaolud piirkonniti kardinaalselt erineda. Möödunud nädala laupäeva hommikul rassisin lumelabidaga tubli tunni õues jalgteed sisse kaevates ja autole väljapääsu rajades. Päeval helistas mulle Pärnus elav tuttav ja teatas, et kassi jäljed on lumel küll näha, kuid see mõni sentimeeter pole mingi lumeküllus.
Klimaatilised, usulised, hariduslikud jm iseärasused sunnivad inimesi elama erinevat elu. Harvadel juhtudel võivad erinevused inimesi ühendada, kuid tavaliselt tekitab teistsugune pigem võõristust. Mulle tundub, et viimasel aastakümnel on meie ühiskonnas valdavalt toonitatud erinevusi ja soositud individualismi. On pidevalt kõneldud konkurentsivajadusest, esile on tõstetud läbilöögivõimet, eeskujuks tuuakse valdavalt end majanduses kehtestanud isikuid.
Nimetatud eluväärtuste rõhutamine aga vähendab koostööd ja empaatiat ning jätab radikaalsematel juhtudel inimese üksi. Mäletan mõne aasta tagust lõpukirjandit, kus peaaegu nelikümmend protsenti minu oma kooli, Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilastest kirjutas kirjandi teemal «Üksi inimeste seas». Ülejäänud üheksa teemat jagunesid kirjutajate vahel suhteliselt ühtlaselt. Minu jaoks oli see selge märk ühiskonna keskendumisest üksikisikule, mitte kollektiivile.
Rasketel aegadel on erinevustest hoolimata vaja kokku hoida. Seda alguses kindlasti väiksemate üksuste tasandil, perekonnad peaksid toetama endale liig optimistlikult laenu võtnud või töö kaotanud pereliikmeid ja sugulasi. Teisalt peaksid üha enam koostööle mõtlema ka vallad. Näiteks uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses eeldatakse, et mitme omavalitsuse koostöös tekivad tugevad põhikoolid ja gümnaasiumid. Konkurentsi asemel on ühiskonnas üha enam hakatud rääkima koostöö ja ühistegevuse vajalikkusest.
Inimene on kollektiivne olend, kes tahab üksteisega läbikäimist, suhtlemist ja hoolt. Selline arusaam inimese loomusest saab alguse juba Vana Testamendi loomislugude põhimõtetest, kus on öeldud: «Ja Issand Jumal ütles: «Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on»» (1 Mo 2:18).
Kokkuhoidmine ja ühistöö on usulistele ühendustele alati omane olnud. Veelgi enam, usuline sõnum suudab ühendada väga erinevaid inimesi: evangeeliumidest võime lugeda, kuidas Jeesuse sõnum paneb kuulama nii juudid, samaarlased kui ka roomlased. Ühisosa leidmisel ja ühises töös on kogudustel suur kogemus, millega nad praegustel rasketel aegadel kogu ühiskonnale saavad eeskujuks olla.
