Reekviem Kuusalu pastoraadile 1. osa

1.
24. aprillil jõudis vaid mõnetunnise hilinemisega minuni Torontosse kurb uudis Kuusalust. Vana ajalooline pastoraat, mis pea kahe sajandi vältel pakkus peavarju koguduse pastoritele ja kuni käesoleva ajani oli järjepidevalt (vähemalt osaliselt) koguduse kasutuses, langes tuleroaks.
Vaatasin teleuudistest neid kurbi kaadreid iidse maja hävingust, nagu näeksin oma kodu tuhaks muutumas. Oli ju see maja minu sünnikodu ja lapsepõlve muinasmaa – täis tuttavaid paiku ja armsaid mälestusi.
Siin ilmas ei ole midagi igavesti kestvat. Küll aga on inimloomuse üheks helgeimaks eesmärgiks pärandada järeltulevatele põlvedele vähemalt teadmine sellest, mis kunagi oli. See maja oli ja kindlasti on ka tulevikus kas varemetena või taastatuna tähtis kultuurilooline maamärk.
Kuusalu kirikumõisa süda on kui mitte ainus, siis vähemalt üks väga vähestest Eesti kirikumõisa südametest, mis nõukogude võimu korduvatest jõupingutustest hoolimata säilis suhteliselt terviklikuna. Seda kompleksi ei suudetud lootusetult ära rikkuda.

Võõrandatud, aga oma
Kuusalu kirikumõisa päästjaks võib pidada praost Albert Roosvalti, kelle teenistusaeg selles koguduses sattus just neile murrangulistele aastatele, mil Eesti Vabariik punavõimu terrori alla langes. Kui enamikust pastoraadihoonetest aeti vaimulikud kohe välja ja majad koguduste käest ära võeti, jäi Kuusalu pastoraat endiselt pastoraadiks. Kuigi hoone 1940. a seadusvastaselt võõrandati ja seal asus 1941. a ka rahvakohtu kohalik osakond, jäi pool maja siiski õpetaja käsutusse.
Sõjajärgsel perioodil oli hoone taas (küll koguduselt võõrandatuna) päris pikka aega tervikuna koguduse käsutuses. Samuti oli koguduse ja pastoripere käes enamik kirikumõisa kompleksi kuuluvatest teistest ehitistest.
Kui minu isa Eduard Salumäe 1953. a Kuusalu kogudust teenima asus, kolis meie suur pere sinna hiiglaslikku majja. Varasemalt oli ta teeninud juba mitut kogudust. Kuni 1949. a Paistus, kus tollal oli pastoraat veel tervikuna koguduse käsutuses. Seejärel teenis ta Kodaveres, kus õpetaja pere oli pagendatud pastoraadi kitsukesse teenijatuppa ja endistes õpetaja eluruumides laiutas ja lärmas kohalik kultuurimaja. Viimane üürike peatuspaik oli Tarvastus, kus kogudus jäi täielikult pastoraadita ning õpetaja perele leiti mujalt paar üürituba.

Võimas hoonekompleks
Kuusalu oli nende kogemuste kõrval luksuslikult säilinud. 1939. a oli eelmise õpetaja sissekolimise eel tehtud hoones korralik remont ja ümberehitus. Majas oli istevanniga vannituba. Köögipliit küttis vannivee soojaks, pumbaga tuli vesi kaevust otse kööki. Olemas oli tolle aja kohta väga korralik elektrisüsteem ja isegi telefon (tollase abonentnumbriga «Kuusalu 5»).
Kirikumõisa kompleksi kuulus koos kiriku ja pastoraadiga 12 hoonet: Kuusalu Laurentsiuse kirik, kirikust lõuna pool vana leerimaja (lammutatud 1960ndate lõpus), uus leerimaja (uus pastoraat 1973. a alates) ja raamihoone/surnukuur, vana pastoraat (põlenud 24. aprillil 2014), kirikumõisa saun (praegu kasutusel muul otstarbel), rookatusega ait (põlenud 1950ndate keskel, kui hoonesse tehti masina-traktorijaama sepikoda), kirikumõisa tallid (muudeti nõukogude ajal laohooneteks, nüüdseks osalt taastatud välisilmega), puuhoov ja jääkelder (puuhoovi osa on hävinud, keldriosa säilinud), elamisait, tõllakuur (hävis tules 2000ndate alguses) ja kirikumõisa laudad (hoone maht varemetest taastatud, kasutusel garaažidena).
Mul on õnne mäletada seda hoonekompleksi peaaegu tervikuna. Minu ilmaletuleku ajaks oli hävinud vaid rookatusega ait, millest tean üksnes isa jutustuste kaudu. Tolle vundamendist säilinud kivid paistsid veel teeäärsest rohust.
Mart Salumäe
(Järgneb.)