Reformatsioon kui ajalugu

Tänavu kevadel möödub 30 aastat kolmest väljasõidust, mille algatasid Elvas elav humanitaar ja luuletaja Ain Kaalep ning tollal Vapramäel elanud Peeter Olesk. Väljasõitude praktiliseks korraldajaks oli Tartu maakonnaraamatukogu juhataja, vaikne, aga veendunud rahvuslane Tiiu Erleman (1933–2006). Ideeks oli tutvustada inimestele „Wastset Testamenti“, mille esmatrükk avaldati 1686.
Esimene kõnekoosolek toimus maakonnaraamatukogu selleaegses kodus Emajõe vasakul kaldal. Teine leidis aset Puhjas, kolmas Kambjas, neljas Rõngus. Ettekandeid oli iga kord 3–4. Puhjas esines teiste hulgas Jaan Kaplinski, Rõngus sealsest kihelkonnast pärit väga kohusetundlik lingvist, Tartu ülikooli eesti keele dotsent Jaak Peebo (1933–2016). Tema pidas oma ettekande WT sõnavarast Rõngu murrakus, äratades sellega kohalike inimeste uudishimu juba alates oma esimesest lausest.
Aasta varem oli toimunud katastroof Tšornobõli tuumajaamas. Peale Jaak Peebo ei teadnud meist vist keegi, et „tšornobõl“ on ukraina keeles koirohi, korvõieliste hulka kuuluv ravimtaim pujude perekonnast. Kas see ikka on nii, seda teadis kõige paremini Rõngu proviisor, kelle käest hakkasid siis kuulajad küsima, kas tema meelest kõneleb Jaak Peebo kodumurrakut õigesti või mitte.

Meie kõnekoosolekud lähtusid WT filoloogilisest küljest. Vale oleks väita, et me jätsime WT eksegeetika ja reformeeritud kiriku eetika ning moraaliõpetuse ootama paremaid aegu ja hoidsime n-ö madalat profiili. Ei midagi sellist! Ent esiteks me ei tundnud ühegi kunagise kihelkonna kuulajaskonda ega teadnud midagi nende vaimulikust kasvatusest ja eruditsioonist.
Teiseks polnud meist keegi teoloog, kes oleks tohtinud võtta oma ettekande aluseks mõne kirjakoha – näiteks Jh 1:8,9 – ning seda siis selgitanud. Kuid kolmandaks, ning see oli põhiline: me kaitsesime ajaloolist teadmust selle nürimeelse kõigeeitamise eest, mis 1990. aastate algupoolel muutus juba avalikuks võimuvahendiks. Meile oli teoloogiline maailm üks osa inimkonna kultuurilisest arengust ja me pidasime ohtlikuks selle osa eitamist.
Paraku ei kao nürimeelne kõigeeitamine kuskile. See on vahest üks peamisi põhjusi, miks ma olen pidanud möödapääsmatuks jälgida uurimissuundi ajaloolises usuteaduses ning arvan, et ajaloolise usuteaduse ainet ei tohi nn üldajaloos ära lahustada.
Tõsiasi, et seni on Eestis uuritud reformatsiooni peamiselt tema kirjasõnaliselt poolelt, annab eestlaste ajalooalasele haridusele muidugi väga kogemusliku põhja. See pool on siiski märksa väiksem kui „pool“ aritmeetilises mõttes. Kindlasti on XVI sajandi reformatsiooni pärisosaks mitmesuguste ideede, hoiakute ja pragmaatiliste liinide rahvusvaheline konflikt, milles Martin Luther oli vaieldamatult väljapaistev, ent polnud sugugi üksi.

Umbes niisugused olid siinkirjutaja tundmused viimatisel käigul Helsingisse ja Saukkola poekülla Lohja linna põhjapiiril ühte maamajja, mis asub mäestikulise metsa ja orus voolava jõe vahel.
Tõin Helsingist kaasa kaks reformatsioonile pühendatud teost. Esimene neist on Soome Kirikuloo Seltsi (FKHS; www.skhs.fi/) aastaraamat 2016. aasta kohta alapealkirjaga „Reformatsioon 500 aastat“ (Helsingi, 2016). Selts on rajatud aastail 1891/1892. Praegu juhib seda Åbo Akadeemia dotsent André Swanström. Seltsi aastaraamat ilmub alates aastast 1912.
Teine on nooblilt üllitatud koguteos (Turu, 2016), mille algupärast pealkirja „Pohjoinen reformaatio“ võib tõlkida maakeelde mitut moodi. Luterliku reformatsiooni leviku põhjapiiriks on mõlema raamatu autorite meelest mõtteline joon Turust üle Rootsi Inglismaale anglikaanide ja presbüteriaanide keskele, aga teise raamatu temaatiline raskuspunkt asub just Turus.
Võib-olla on see nii ka seepärast, et raamatu avaldamise peamist vastutuskoormat on kandnud Turu Keskaja ja Varase Uusaja Uurimise Keskus ning Turu Ajalooselts. Neid asjaolusid arvestades võiks kõnealune raamat kanda eesti keeles pealkirja „Reformatsioon Turus ja Turu kaudu“.

Kokku on kummaski raamatus avaldatud 6 puhtakujulist probleemuurimust, 53 uurimuslikku ülevaadet, 26 arvustust ja aastaraamatus ka 5 arvustust kunstiteostele, mille sisuks on vaimulik maailm. Raamat „Reformatsioon Turus …“ on rikkalikult illustreeritud. Raamatu tekstiline sisu on jagatud seitsmesse ossa, millest igaüht lõpetab asjaomane võrdluspilt muu Euroopaga.
Filoloogilist lugejat huvitavad ennekõike arvatavasti Turu ülikooli soome keele emeriitprofessori, ajaloolise sõnavarateaduse nimeka edendaja Kaisa Häkkise kolm artiklit, millele tuleb aastaraamatust lisada veel üks. Need käsitlevad soome kõige varasemat kirjakeelt ja allikaid, kus seda keelt on kasutatud. Ei mingeid spekulatsioone ega vaba fantaasiat, vaid soome keele elemendid nõnda, nagu see vaimuliku hariduse piires oli sätestatud ja kuidas ortograafiline leidlikkus lubas.
„Vanim“ soome kirjakeel on prof Kaisa Häkkise tõdemuses algupäraselt tõlkeline, loodud elulisest vajadusest teha reformeeritud ristiusk kohalikele arusaadavaks. Võib-olla on see tõdemus liiga kategooriline ja seda tuleb tõlgendada hoopiski relatiivselt: vaimuliku kirjavara tõlkimisel ei lähtutud küll mingist ühest soome keele murdest, kuid ei saanud ignoreerida rahvakeelt, eriti kui Sõna tuli kuulutada pastori puududes.
Muidugi tekib nii eespool tutvustatud kui ka nende ainestikuga liituvaid uurimusi ja ülevaateid lugedes kiusakas küsimus reformatsioonisajandi mentaliteedist. Seda on kergem uurida ülevaltpoolt, valitsejate majapidamise ja eraelu põhjal, sest kui need olid sassis, siis jõudsid nad varem või hiljem kohtusse ning vastavalt ka toimikutesse. Kuid siinkohal pean ma silmas eeskätt intellektuaalset mentaliteeti, näiteks väitlusi seeüle, mis on lubatav ja mis nõuab keelamist. Kui palju tundsid Eesti ala kirikuõpetajad näiteks erinevusi Lutheri ja Calvini õpetustes?
Kes tahab reformatsioonist Soomes ja Soome reformatsiooniuurimustest head ning detailegi näitavat pilti, peaks kumbagi raamatut lähemalt uurima. Neist nooblim jääb püsima pikaks ajaks.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane