Regulaarsed ususaated algasid 30 aastat tagasi

Eesti Raadios algasid igapühapäevased vaimulikud hommikutunnid 5. novembrist 1989. Kõige pikemaajaline ja stabiilsem koostööpartner Eesti Raadiole ususaadete ettevalmistamisel on olnud Eesti Kirikute Nõukogu.

Sellest, kuidas Eesti Raadios hakati nõukogude aja lõpul ja iseseisva Eesti riigi taastamise järel tegema usualaseid saateid, saab hea ülevaate praegu Vikerraadios toimetajana töötava Meelis Sülla bakalaureusetööst „Ususaadete taastamine ja areng Eesti Raadios aastatel 1988–2004“, mis on kaitstud Tartu ülikoolis aastal 2005.

Murrangulised jõulud
Meelis Süld kirjutab, et nii raadio- kui ka teletöötajatele sai murranguliseks jõululaupäev 1988, kui raadios ja teles sai kuulata-vaadata jõulujumalateenistust. Teenistus kanti üle Tallinna toomkirikust, kus teenisid peapiiskop Kuno Pajula ja koguduse õpetaja Erik Hiisjärv, laulis tütarlastekoor Ellerhein Heino Kaljuste juhatusel.
Enne nimetatud jõululaupäeva oli usuteemasid käsitletud kultuurisaadete raames või oli kavas olnud üksikuid iseseisvaid saateid, mis olid programmi jõudnud toimetuse initsiatiivil. Sellelt pinnalt said alguse regulaarsed saated koostöös eelkõige 16. veebruaril 1989 asutatud Eesti Kirikute Nõukoguga, kelle prioriteediks olid loomisest peale kristlikud raadio- ja telesaated.
Sama aasta sügisel kirjutati Rahva Hääles (13. oktoober), et Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Raadio koostöös algavad raadios igapühapäevased hommikutunnid ja Eesti Televisioonis saatesarja „Prillitoos“ raames vaimulikud vestlused. Noorte Hääles avaldati 4. novembril foto EELK peapiiskopist Kuno Pajulast ja selle pildi allkiri ütles, et 3. novembril viibis kirikupea raadiomajas, kus toimus vestlus tele-raadiokomitee esimehe Jüri Paalmaga ja esimehe asetäitja Mart Siimanniga. Seejärel siirdus peapiiskop stuudiosse, kus lindistati esimene saade sarjast „Hingevalgus“.

Pühapäev pühakirjaga
Pühapäeval, 5. novembril 1989 kell 8.45 läks I ja II programmis eetrisse esimene „Hingevalguse“ saade, mis sisaldas endas kirikumuusikat, pühakirja ja selle seletust. Igal pühapäeval kümme minutit varem oli Eesti Raadio venekeelsete saadete lainepikkusel sama saade vene keeles.
Esimeses saates kõneles peapiiskop Kuno Pajula (1924–2012), sõnades: „Mul on põhjust arvata, et me kõik oleme täna rõõmsad, sest pikkade aastakümnete järel jõuab Eesti Raadio kaudu taas meie kodudesse emakeelne vaimulik saade. Ja see peab nüüd saama reeglipäraseks. Küllap oleme seda aega oodanud ning oleme imestanud, et aastakümnete jooksul see ei ole võimalik olnud. Nüüd aga tundub see üsna loomulikuna.“
Esimeseks vaimulike saadete toimetajaks sai kauaaegne Noorte Hääle peatoimetaja ja raadioajakirjanik Toivo Aare (1944–1999). Ajakirjanduse põhjal väidab Meelis Süld, et „tegu oli tõelise suursündmusega ja läbimurdega tollal äsja asutatud Eesti Kirikute Nõukogu ning Eesti Raadio vahel“.
Edasi arenesid suhted kahe organisatsiooni vahel kiiresti ja kirikute nõukogus moodustati vaimulike saadete koordineerimiskomisjon. Juba veebruaris lubati raadios alustada kirikute nõukogu uudistega.
Esimene „Kirikuelu“ saade läks Toivo Aare toimetamisel eetrisse 24. veebruaril 1990. Toonane raadioleht (8/1990) kirjutas saate tutvustuseks: „… siiani ei ole raadiokuulajatel olnud võimalust tajuda Eesti kirikuelu kui tervikut. Seda tühikut loodabki täita üle nädala kavas olev saade „Kirikuelu“, mis valmib Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Raadio koostöös.“
Usuelu kajastavad saated leidsid oma koha meie meedias. Eesti Raadio III programmis jõudis 1. oktoobril 1993 esimese omasaatega eetrisse Raadio 7, samal aastal alustas tööd Pereraadio.
Raadio 7 muutus 1995 iseseisvaks kanaliks, kaks aastat hiljem alustas Eesti Luterliku Tunni Teenistus Ene Pilliroo juhtimisel, kuid oli sunnitud rahastuse lõppemisel töö lõpetama aastal 2003. Peeter ja Andres Võsu aga asutasid 1991 Eesti Kristliku Televisiooni. Algselt aktsiaseltsina asutatud, jätkatakse praegu tegevust mittetulundusühinguna.
Rita Puidet

Pildigalerii: