Reimani aeg kestab

Tähistamaks Villem Reimani 155. sünniaastapäeva, korraldas tema pärandi hoidmisele pühenduv kolleegium 10. märtsil Tartus Postimehe toimetuse saalis kõnekoosoleku.

Teemapäeva alustati Toomel, kus Villem Reimani monumendi (Amandus Adamsoni poolt 1931. aastal loodud, 1950 lõhutud ning Mati Variku poolt 2004 taastatud) juurde kogunedes süüdati mälestusküünlad.
Mäest alla ülikooli peahoone vastas asuva Postimehe toimetuse saali jõudnutele ütles tere tulemast Villem Reimani Kolleegiumi esimees, Tartu praost Ants Tooming, kes pidas ka esimese ettekande. Rahvuslikust suurkujust kõneldes toonitas ta, et Reimani puhul oli tegemist mehega, kes oli iidoliks paljudele. Mitte üksnes oma kaasaegsetele, sest «tema aeg kestab tänini».
Oma eneseotsingutes oli Reiman järjekindel ning järeleandmatu, nimetas Tooming. Haridustee algus kodust eemal Viljandis oli raske, aga kinnistas usu endasse. Tartusse üliõpilaseks jõudes oli siht selge: teenida oma rahvast. Mitte üksnes sõna, vaid ka teoga. Pastorina Peterburi Jaani ja Kolga-Jaani Johannese koguduses pälvis ta kogukonna lugupidamise.
Kui noores Eesti Vabariigis märgistati suurkujuga seotud paigad, siis saabunud Nõukogude okupatsioon püüdis 47 aastaga Reimani Eesti loost välja juurida. Ometi tulemusteta. Juba enne 2002. aastal Villem Reimani Kolleegiumi asutamist tehti palju ära eestlaste iseolemisaate ankrumehe mälestuse põlistamiseks.
Postimehe maja oli valitud aastapäeva tähistamiseks seetõttu, et tänavu möödub 120 aastat sellest, kui Villem Reimani eestvedamisel ja tema korraldatud rahastamisel osteti rahvusliku hoiaku toetamiseks Karl August Hermannilt välja ajaleht Postimees. Ajaloolist maja tutvustas koosviibijatele Tartu Postimehe küljetoimetaja Tiina Kama.
Sellest, kuidas Postimehe algusajad ja Villem Reiman seotud on, rääkis ajaloolane Andres Andresen. Olid seotud tihedalt, sest Reiman kuulus võtmeisikuna ülikoolilinna rahvusmeelsesse haritlaskonda, kelle jõupingutustel päevaleht Jaan Tõnissoni toimetamise alla saadi. Osteti leht 9000 rubla eest, mis oli toona väga suur summa. Reimani rahaline panus oli suurim. Selleks andsid Kolga-Jaani talumehed laenu oma õpetajale, et Eesti asi saaks aetud.

Emakeel hoiab vaimsust
Villem Reimanist haridusseltside asutajana pidas ettekande kolleegiumi liige, Tartu luterliku Peetri kooli direktor Tarvo Siilaberg. Kui Reiman lõpetas Viljandi kreiskooli paremuselt teise õpilasena, siis tuli see saavutus ennastsalgava tööga. Reiman on meenutanud, et oli eestlasena saksakeelses keskkonnas tõrjutud. Ebameeldivad mälestused koolipõlvest teevad Reimanist hiljem emakeelse kooli eestvõitleja, arvab Siilaberg, sest emakeeles nägi Reiman rahva vaimsuse hoidjat.
Hiljem, venestusaja kontekstis, nägi Reiman suurt ohtu selles, et kodumaal venekeelse hariduse saanud noored ei naase Eestisse pärast edasiõppimist Vene sisemaal. Ta muretses Eestile võõraks jääjate pärast, kes on justnagu «tuulelipp, kelle nina iga kord sinnapoole pöörab, kust leivahais vastu tuleb».
Toetudes tsaari määrusele saksakeelsete erakoolide loomiseks, esitas grupp rahvuslikult meelestatud haritlasi, teiste hulgas Reiman, 1905. aastal märgukirja, milles nõuti eestikeelset tasuta õpetust rahvakoolides. Peagi lisandus taotlus saada luba avada eesti õppekeelega erakoole. Loodud ja üle Eesti arenev haridusselts sõnastas oma põhiülesandeks emakeelse gümnaasiumi rajamise. 1906. aastal alustaski tööd esimene eestikeelne gümnaasium tütarlastekoolina Tartus.
Haridusseltside liikumine kasvatas rahva hulgas hariduse ja kultuuri populaarsust.

Ärkamisajast omariiklusele
Sellise pealkirjaga ettekande saatis ettelugemiseks ajaloolane Mart Laar, kes ei saanud ise Tartusse tulla. Laar kirjutab, kuidas Reiman võttis Hurdalt tuletungla ning andis selle üle Jaan Tõnissonile.
Ta kirjeldab lugu, kuidas juba surmahaigena kevadel 1916 sõitnud Reiman raskeid teeolusid trotsides Kolgast Tartusse, et innustada rahvuspolku moodustama, milleta oleks vabadussõtta minek 1918 olnud raskendatud.
Laari sõnul korranud ülemjuhataja kindral Laidoner sõja päevil Reimani mõtet uuesti ja uuesti: kui me pole valmis iseseisvuse eest verd valama, ei saa me seda iial kätte.
Villem Reimani sõnad määrasid Eesti tuleviku, kinnitab Mart Laar, lisades, et nende sõnadega ulatas ärkamisaeg omariiklusele käe.
Liina Raudvassar