Religiooni õppimine ilma religiooniõpetuseta

Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse (REKK) koduleheküljel (www.ekk.edu.ee/oppekavad/index.html) võib tutvuda riikliku õppekava materjalidega.

.

Õppekava sisaldab rohkem kui 400 leheküljel REKKi ja Tartu ülikooli koostöös koostatud koolieelse lasteasutuse, põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava dokumente. Et tegemist on veel tööversioonis olevate materjalidega, ootab REKK ettepanekuid, arvamusi ja tagasisidet 1. veebruarini.

Ilma religiooniõpetuseta

2006. aasta lõpus oli riigikogus hääletusel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oleks muutnud religiooniõpetuse gümnaasiumis kõigile kohustuslikuks ning põhikoolis kohustuslikuks juhul, kui seda soovib koolis vähemalt 5 õpilast, kuid lükati Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul algatatud hääletusel tagasi. Seega on loogiline, et riikliku õppekava töömaterjalidest ei leia praegu religiooniõpetust kui eraldiseisvat ainet.

Kui mind huvitab eelkõige religiooniõpetus, siis on praegusele tööversioonile raske midagi soovitada. Kui ma soovitaks midagi, mis aitaks «religioonialast» õpet nendes õppekavades täiendada või paremaks teha, siis toetaksin ju otseselt «ilma religiooniõpetuseta» riiklikku õppekava.

Sündmuste praeguses arengujärgus tundub seetõttu kõige mõistlikum pigem kaardistada seda hulka «sisulist religiooniõpetust», mis on nendes õppekavades sees ning mille olemasolu ei ole tekitanud (ning ilmselt ei tekita ka tulevikus) erimeelsusi ega paksu verd.

Jagatud ainetesse

Aineid valdkonniti eristades öeldakse nendes materjalides, et «sotsiaalvaldkonna ainete eesmärk on kujundada õpilastes adekvaatset enesehinnangut ja tervislikku eluviisiarusaama ühiskonnas esinevatest /…/ religioonidest ja filosoofilistest ideedest ning kultuurilisest mitmekesisusest» (lk 29). 8. klassi «Inimene ja ühiskond» aines käsitletavate teemade seas on ka «religioon ja usuvabadus» (lk 301). 12. klassis peaks õpilane teemal «eetika ja moraal» õppima ka «tähtsamaid religioone» (lk 155).

Gümnaasiumiastme «Inimgeograafia» tunnis käsitletakse «maailmareligioone ja nende geograafilist leviala» (lk 219) ning aine tulemusena peaks õpilane teadma maailmareligioone iseloomustavaid tunnuseid, analüüsima religiooni mõju inimese majanduslikule käitumisele (!), mõistma tsivilisatsiooni ja religiooni seoseid (lk 221).

On igati oodatav, et religiooni käsitletakse küllaltki palju ajaloo tunnis, mille õpitulemuste hulgas mainitakse, et nii põhikooli- kui ka gümnaasiumilõpetaja peaks mõistma «inimeste huvide, päritolu, kultuuri, religiooni ja maailmavaatega seotud erinevuste tausta» (lk 281). Religiooni käsitletakse ka muusika ja kunsti tundides.

Oskused vajalikud

III kooliastme õpingute käigus peaksid õpilased muu hulgas tutvuma «erinevate maailmavaadete ja religioonidega»; mõistma usulisi erinevusi ja ka seda, miks usuline diskrimineerimine on taunitav; õppima seostama erinevaid väärtushinnanguid usuliste veendumustega; oskama tuua näiteid väärtustest, mis on erinevates religioonides sarnased, ning ka selle kohta, «kuidas ajalooline ja kultuuriline taust, sotsiaalne kontekst, elukogemus, religioon ja maailmavaade mõjutavad inimeste väärtushinnangute kujunemist ja muutumist» (lk 399).

Gümnaasiumilõpetaja peaks oskama kriitiliselt ja argumenteeritult arutleda väärtuste ja kõlbeliste normide üle ning oskama analüüsida «erinevaid väärtussüsteeme nende komplekssetes seostes ajaloolis-kultuurilise kontekstiga, religiooniga ja maailmavaatega» (lk 399).

Kui religiooniõpetus saaks ühel päeval kohustuslikuks aineks, siis võiks seeläbi vähendada religioone tutvustavaid ja võrdlevaid osasid (ehk kordusi) teistes ainetes. Teistesse ainetesse võiksid jääda käsitlused religioonist, mis on spetsiifiliselt seotud kas kunsti, ajaloo, ühiskondliku sallivusega vms. Praegune olukord tundub kallutatud selles mõttes, et koolis õpetatakse küllaltki palju religiooni kunsti, ajaloo, inimese ja ühiskonna, majanduse, eetika ja moraali vaatenurgast. Tasakaalustatum oleks, kui religiooni õpetataks ka religiooni vaatenurgast lähtudes.

Alar Kilp