Möödunud reedel võttis Eesti Vabariigi
peaminister Andrus Ansip avaldada oma seisukohta religiooniõpetuse teemal, mis
aastate vältel Eesti oludes päris palju debatti ning kohati üsna käredaid
arvamusavaldusi kohanud.

«Minu seisukoht on, et religiooniõpetus,
usundiõpetus või usundilugu, nimetagu me siis seda kuidas tahes, peaks olema
kooliprogrammi loomulik osa,» ütles Ansip Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
korraldatud konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» esinedes. Ses
mõttes võib rõõmuga täheldada, et praeguse peaministri seisukohavõtt kõlab üsna
samamoodi kui Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht ses küsimuses.

Peaministri sõnu mööda võib arutleda aine
vabatahtlikkuse või kohustuslikkuse üle, kuid selle õpetuse puudumist koolides
tõlgendab ta kui vabadust olla harimatu. Valitsusjuht avaldas kahetsust ka
selle üle, et praegu saab usundiõpetust (kui kooliastmes teatud soovijate arvu
eeldavat valikainet) vaid üks protsent õpilastest.

Tõsi see on – teadmiste puudumine isegi
sekulariseerunud ühiskonnas kaalu omava religiooni(de) välja kohta ei näita kuidagiviisi
Eesti ühiskonnas osadel väidetel üsna head üldharituse taset.

Esmaspäevases Eesti Päevalehes arutleb
Külli-Riin Tigasson sama teema üle pealkirja all «Usundiõpetus koolis: oopium
õpilastele?» Tõsi – peab tunnistama, et irriteeriva pealkirjaga artiklist ei
lähtu sugugi mahategevalt kriitilised seisukohad.

Vaagides erinevaid alternatiive
religioonialaste teadmiste andmise kohta Euroopas, ütleb Tigasson: «Lahendus
sõltub seega iga maa kultuurilistest traditsioonidest. Ning Eestis mõjuks
usundiõpetuse kui eraldi õppeaine kohustuslike ainete sekka paigutamine ilmselt
kultuuriliselt võõralt, kui mitte vägivaldselt. Kui aga valida teine tee –
jätta usundiõpetus valikaineks, kuid suurendada koolide hulka, kus seda
valikuvõimalust pakutakse – siis see võib jätta aine pikaks ajaks
marginaalseks.» Lahendina pakub Tigasson religiooniõpetuse teemade sulandamist
erinevate ainete hulka, põhiliselt kodanikuõpetusse.

Võib ju samas mõelda ka sedapidi, et kui
varasemal uusajal ja homogeensemas ühiskonnas sai veel väita, et mingi eraldi
õppeaine koolis on «kultuuriliselt võõras, kui mitte vägivaldne», siis tänases
postmodernses ilmas ei vasta see enam üldisele ettekujutusele.

Maailmavaateid on palju ning ühele võib üks
asi võõras tunduda, teisele teine. Religiooniõpetus aitaks siinkohal süvendada
teadmisi üksteisest (neist «võõrastest») ja ületada eelarvamusi ühiskonnas,
mida tavatsetakse kutsuda multikultuurseks ja multireligioosseks.

Huvitav on aga lugeda Eesti uudiste
kõrvale, mis juhtus eelmisel laupäeval Hispaanias. Umbes 400 000 meeleavaldajat
võitles uue haridusseaduse vastu, mis näeb ette koolides kohustusliku
usuõpetuse või selle alternatiivina välja pakutud eetikatundide vähendamist.
Tänavaile tulnud kodanikud protestisid kodanikuõpetuse tundide vastu, mis lapsevanemate
väitel muutuvad kindlasti valitsuse propagandavahendiks.

Tõesti on kontekstid-kultuuritraditsioonid
erinevad, siin on Külli-Riin Tigassonil õigus. Hirmu propaganda ees on aga iga
rahva seas sarnasel moel. Eestis kardavad järjekindlad religiooniõpetuse
kriitikud selle aine tundide muutumist kiriku propagandavahendiks.

Tauno Teder