Religioosne Setomaa

Kusagil Eestis pole reaalsus ja müütilisus, ajalik ja ajatu ning kristlus ja rahvausk niiviisi segunenud kui Setomaal. Setod isegi on kuidagi teistmoodi – lahkemad ja sõbralikumad kui eestlased. Eestlased elavad siinpool Piusa jõge. See on piir, mille taga on Setomaa oma värvikirevuses ja samas traditsionaalsuses.
Suvisel ajal Setomaal ringi jalutades leiab eest mõndagi huvitavat. Lisaks looduskaunitele paikadele kohtab hulgaliselt omanäolisi inimesi ning üha selgemaks saab, et paikkond, millesse suhtutakse kui igas mõttes Eesti äärealasse, on vähemalt oma vaimu poolest kindlasti üks rikkamaid.
Ameerika tuntud rahvaluuleuurija Alan Dundes on võrrelnud folklooriarhiive surnud liblikate kollektsiooniga. Elavas traditsioonis rahvaluule pidevalt teiseneb ja muutub, kuid üleslindistatuna või -filmituna muutub ta elutuks ning kaotab oma konteksti.
Augusti alguses Setomaal rahvaluule välitöödel olles võis kogeda setode elavat jututraditsiooni ja uskumusmaailma. Istudes külalislahkete vanade, elukogenud inimeste pool, oli kohati imeline tunne – uskumatud lood muutusid usutavaks, üleloomulikud kogemused tundusid argistena ning jumalik vägi kiirgas pühasenulkade ikoonidest.
Kõike seda kogedes oli isegi natuke kahju püüda liblikaid, parema meelega oleks lihtsalt istunud ja kuulanud ning püüdnud võimalikult kaua olla väljaspool reaalset aega.
Ortodoksluse ja rahvausundi sümbioos
Setode maailmakäsitlusel puudub piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Inimese hingerahu sõltub tema vahekorrast Jumalaga ja sellest, kui õiged on tema teod ja mõtted. Pea igal pool, kus inimestega jutule saime, läks lõpuks jutt ka meie vahekorrale kirikuga. Kuuldes, et oleme ristitud, hingati kergendatult.
Kes ei olnud, sellele soovitati tungivalt end ristida lasta ja Jumal oma ellu vastu võtta, sest ainult nii võib kindla südame ja lootusega homsele vastu minna. Tiirhanna külast, kus külastasime muinasjutuvestjat Mihhail Kooserit ja tema naist Aleksandrat, saime kaasa ka pühapildid.
Võrreldes ülejäänud Eestiga, on setode religioossus lausa silmatorkav. Ajaloolane Heiki Valk oletab, et Setomaal ulatub kristliku kogemisviisi algus tagasi juba 11.-12. sajandisse. Ta arvab, et õigeusu kiriku keskuste läheduse tõttu teati ristiusust Setomaal rohkemgi kui lääne pool.
Kuid setod võtsid kristlikke tõdesid omaks vaid osaliselt ja vana maailmapildi suhtes vägagi tolerantselt. Tugevalt püsisid vanad rahvausundi arusaamad tänaseni. Seda on kahtlemata soodustanud ka see, et õigeusukirik on ristiusueelsete tavade suhtes tegelikus elus olnud sallivam kui luterlus.
Näiteks komme mälestada surnuid nende haual süües püsib tänaseni. Samuti liigub rahva seas endiselt teadmine setode viljakusjumalast Pekost, kellest 1920ndatel aastatel rahvalaulik Anne Vabarna setode oma eepose laulis. Peko kultus pole siiski olnud tuntud kogu Setomaal, vaid keskendus rohkem Mokroluga nulka.
Pekot koguneti austama kaks korda aastas ühistele pidudele. Peko-jumalat esindas inimesekujuline puust või vahast kuju, mis liikus kindlas perede ringis igal järgneval aastal uude kohta. Uue peremehe valimine toimuski sügisesel praasnikul meeste seltskonnas vereliisuga, mida hilisemal ajal asendas valimine küünlatulega. Peko vastne omanik pidi teda aasta läbi oma talus hoidma ning tema ülesanne oli korraldada järgnev praasnik.
Setode usklikkusest annavad märku pea igas külas olevad tsässonad – väikesed külakabelid, mida sisustavad pühased, linikud ja pühaserätid. Tihti on tee ääres seisvad bussiootepaviljoni meenutavad kabelikesed osalt tühjad ja mahajäetud, teised just-just uuesti ehitatud. Pea igal vanemal inimesel on samuti kodus oma pühasenulk, kus on linikud ja ikoonid, kuigi neid jääb ajaga ikka vähemaks.
Jeesus, Maarja ja Vanahalv
Osalt tänaseni elab Setomaal edasi maailmapilt, kus reaalsete jõududena tegutsevad pühakud ja inglid. Paljudes muinasjuttudes ja legendides on kõrvuti tavategelastega tegelasteks Jeesus, Maarja ja apostlid, kes on lugude põhjal vanal ajal Setomaal ringi jalutanud.
See näitab vast kõige selgemalt, et setod on suhtunud neisse kui endile lähedastesse ja tavalistesse inimestesse, kelle ees pole tuntud suurt aukartust. Jeesusele ja pühakutele vastandub Vanahalv – ühteaegu nii ristiusueelne pahatahtlik vaimolend kui ka kristlikku maailmapilti kuuluv kurjuse kehastus. Ka tänapäeval leidub veel inimesi, kes omavad isiklikke kokkupuuteid selle olendiga.
Väike-Härma külas elav 81aastane Jaan Salumäe jutustas värvikalt, kuidas ta kord nooruses vanahalvasid koduteel metsa vahel kuulma juhtus. Tookord päästis teda sõber, kes ta, korraga nii kuke, kassi kui ka koera häält tegevate kurjade olendite eest, kraavi peitu tiris.
Setomaal puutub inimene kokku veel teistegi erilaadsete üleloomulike olevustega. Täiesti reaalsete olenditena esinevad siin essütaja ja puuk. Essütajaga ehk eksitajaga võib kohtuda metsas või tuttavamas ümbruses. Kindlatest kohtadest teatakse nimetada näiteks Obinitsa surnuaia taga asuvaid kääbaskalmeid. Kes või mis essütaja täpselt on – kas vaim või lihtsalt mingi kindla paigaga seotud fenomen – öelda ei osata. Aga temasse usutakse.
Legende ja muistendeid leidub ka paljude paikade kohta. Näiteks üks kuulsamaid kive on Meeksis asuv Jaanikivi, millel usutakse olevat tervendav jumalik vägi. Kui lähedaloleval allikal haiget kehaliiget pesta ja pärast seda vastu kivi hõõruda, siis saavat uskumuse kohaselt haige koht terveks.
Kivi juurde käib lugu, kuidas üks jumalakartmatu mõisnik olevat kunagi selle oma loomalauda ehitamisel lasknud müüri sisse laduda, peale mida loomad surema hakkasid. Mõisnikul tuli kivi endisele kohale tagasi viia, sest kivi oli nii püha.
Sama huvitav muistend on teada Vahtseliina linnuse kohta, mille müüris olevat kunagi seisnud tervendava väega rist. Rist oli sedavõrd kuulus, et linnusesse tehti ka päris kaugelt palverännakuid. Miks rist alla kukkus või mis sellest hiljem sai, enam ei mäletatud, kuid kindel oli, et see alla kukkudes helises.
Püsivad traditsioonid
Ikka veel leidub Setomaal jutustajaid, kes kõnelevad kaasakiskuvalt aastate eest kuuldud muinasjutte. Ikka veel teatakse rahvalaule. Rahva seas elab jõudsalt edasi suuline traditsioon, mida on kindlasti mõjutanud vähene kooliharidus ning Setomaa perifeersus.
Võmmorskis elav 81aastane, vaid kolm talve koolis käinud Alavere Olga laulab järjest hulgaliselt vähemtuntud, kuid seda hinnalisemaid rahvalaule. Meremäe vallas Vasla külas elav uskumatu muinasjutu traditsiooni edasikandja 82aastane Nati Sõrmus on ikka veel kurb, et isa teda linna kooli ei pannud. Koolihariduse sai nende perest vaid vend, kes läks õppima Tartu ülikooli. Nati on kuulnud muinasjutte oma isalt ja nii ta neid meile jutustabki – kaasakiskuvaid ja humoorikaid.
77aastane Aleksandra Kooser Eesti-Vene piiri äärsest Tiirhannast on lisaks juttude traditsiooni hoidmisele ka ise laule loonud. Telekaamerategi ees esinenud vana naine loeb meile koguni enda kirjutatud luuletusi.
Setode kõrge iseteadvus
Setod on oma setoks olemise üle uhked. Vähemalt noorem põlvkond ja viimasel ajal ka vanemad inimesed. Selliseid mõtteid kuuleme pea igal pool. Seda näitab ka tõsiasi, et igal aastal korraldatakse augusti alguses Seto kuningriigi päeva. Setomaa eeposes «Peko» laulab lauluema Anne Vabarna vägimehe Seto kuningaks.
Kuna kuningas magab Petseri linna liivakoopas, peab keegi igapäevaselt Setomaad valitsema. Nii tulevadki setod igal aastal kokku, väljuvad riigi seadustest, loovad oma kuningriigi, valivad kuninga ja kuninga meistrid oma maad valitsema – põhjendatakse kuningriigipäeva toimumist, mis leidis seekord Värskas aset 7. augustil juba 11. korda. Selle paikkonna aasta tähtsamale üritusele oli inimesi kokku sõitnud igast Setomaa nurgast.
Hommikusele jumalateenistusele Värska Püha Jüri kirikus järgnes päeva pidulik avamine ja kuningriigi väljakuulutamine. Edasi võis juba tutvuda erinevate käsitöömeistrite loominguga ning osa saada pilli- ja vägimeeste omavahelisest rammukatsumisest.
Lisaks lauljatele-tantsijatele ja käsitöölistele võis maitsta traditsioonilisi seto toite ja jooke. Päeva lõpuks aga valiti uus kuningriigi ülem ehk nende keeli ülemsootska, toimus seto sõjaväe paraad ja traditsiooniline kirmas. Ajapikku hakkas rahvas lahkuma, kõik tundusid päevaga rahul olevat ning järgmine aasta lubatakse tagasi tulla.
Ilmselt see nii ka on, sest kes on kordki Setomaal käinud, võib kinnitada, et sealne suhtumine nii siinpoolsesse kui ka sealpoolsesse maailma mõjub kuidagi rahustavalt. Linna tagasi jõudnud, tundub, nagu oleksid tulnud hoopis teisest ajast ja maailmast, mis mõjutab positiivselt veel tükk aega tagant järelegi.