Riigi suurmees on riigi sümbol

Eesti rahva elus on sel aastal rida tähtpäevi, mis meie iseolemises olulist osa mänginud. Osa neist on seotud kurbade mälestustega, osa neist paneb aga südame heldusest rõõmustama.
Kui eile heiskasime vabariigi 86. aastapäeva puhul lipud, siis esmaspäeval, 23. veebruaril tähistasime president Konstantin Pätsi 130. sünniaastapäeva. Presidendi mälestuseks korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis 22. veebruaril konverentsi.
Palju on kirjutatud ja räägitud Holstrest pärit apostliku õigeusku talupoja Rabina Hansu pojapojast Konstantin Pätsist, kellest pärast Riia vaimuliku seminari lõpetamist oleks pidanud preester saama, aga kes hoopis enne seminari lõppu Tartu ülikooli õigusteadust õppima asus ja kellest sai üks vaba Eesti riigi loojaid ja selle esimene president.
Pingelised aastad
Et president Konstantin Pätsiga seotud teemade ring on lai, keskenduti konverentsil lühikesele, kuid Eesti ajaloos siiski olulisele perioodile, presidendiks oldud ajale 24. aprillist 1938 kuni 23. juulini 1940. Siia mahtus päevakohaselt akadeemik Peeter Tulviste meenutus presidendist kui Teaduste Akadeemia asutajast ja tema auliikmeks kuulutamisest 60. sünnipäeva puhul 23. veebruaril 1939. Mis kõneleja etteastest eriliselt kõlama jäi, oli lause, et väikese riigi suurmehed on riigi sümboliks.
Ülevaate presidendi ringreisidest Tartumaale, Saare- ja Muhumaale ning Pärnumaale sel poliitiliselt pingestunud ajal tegi professor Jüri Ant, kes märkis, et presidenti võeti kõikjal vastu suurte austusavaldustega. Sõitude eesmärk oli sisendada rahvasse optimismi, püüda teda enam kokku liita.
«Kui mujal maailmas ikka tapeldakse, püüame meie ikka oma riiki ehitada. Loodame, et suurematel nii palju mõistust on, et väikerahvad rahule jäetakse,» olla Päts sel ajal öelnud. Ka pareeris esineja viimasel ajal sageli tõstatatud etteheite, kas Päts oli ikka kursis laias maailmas toimuvaga, ja vastas veendunult, et ikka oli ja tegutses täie vastutusega.
Tagasi kodumaal
Veel sai konverentsil kuulda Indrek Jalase ettekannet Presidendi Kantselei tööst aastatel 1938–1940 ja prof Mati Grafi sõnavõttu presidendist kui poliitikust ja riigimehest. Enim elevust aga tekitas Peep Pillaku kokkuvõte meie seast lahkunud arheoloog Vello Lõugase päevikutest, milles ta kirjutab kahest ekspeditsioonist 1989 mais ja 1990 juunis Venemaale Kalinini oblastisse Buraševosse, kus Konstantin Päts 18. jaanuaril 1956 vangistuses suri.
Ühtekokku kaevati kahel aastal lahti 46 hauda ja kui enam lootust presidendi säilmeid leida polnud, need siiski leiti reedel, 22. juunil kell 11.30 ja pärast pingelist kojusõitu ületati võidupüha, 23. juuni hommikul 1990 kell 9.32 Eesti piir – meie president oli koju tagasi jõudnud.
Tunda oma ajalugu
Konverentsi korraldanud 1. detsembrist 1995 asutatud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi hoolekogu vanem ajaloolane Küllo Arjakas ütles intervjuus Eesti Kirikule päeva kokkuvõtteks: «Rääkida Eesti riigi tekkest, kujunemisest ja arengust on ilma Konstantin Pätsita täiesti võimatu ülesanne. On päris selge, et ilma Pätsita ei oleks olnud Eesti riiki, nii nagu ta oli aastatel 1918–1940. Suure tõenäosusega ei oleks meid täna siin Teaduste Akadeemia saalis arutlemas meie ajaloo üle.
See on teatav töö, mida olen püüdnud ajada läbi aastate, ülal hoida nii Konstantin Pätsi kui teisi riigivanemaid, neid uurida, koguda nendega seotud materjale ja esemeid, mida on vähe järele jäänud. Võtan seda teatava hobina, mis aitab üle saada mõnedest raskematest päevadest, mida meil kõigil elus juhtub.»
Nagu sünnipäeva puhul ikka, ei saadud seegi kord läbi muusikata. Sajakonnale saalisviibijale esinesid meeleolukate ooperiaariatega Janne Ševtsenko ja Väino Puura, klaveril saatis Riina Pikani.
President Konstantin Pätsi mälestuseks toimus tema sünnipäeval, 23. veebruaril Tallinna Metsakalmistul mälestustseremoonia ja Tallinna Pedagoogikaülikooli akadeemilise raamatukogu raamatumuuseumis avati presidendile pühendatud juubelinäitus.
Rita Pokk