Riigikokku kandideerib ka EELK vaimulikke

Tänavustel riigikogu valimistel kandideerib Eesti seadusandlikku võimu teostavasse parlamenti seitse Eesti luteri kiriku vaimulikku.

Kandideerivad: Isamaa Erakonnas Avo Üprus, Tanel Ots, Anti Toplaan ja Peeter Kaldur; Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Peeter Krall; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas Mart Salumäe; Eesti Keskerakonna nimekirjas Igor Gräzin.

Eesti Kirik ei tõstata küsimust, kas ja kuidas sobib vaimulikuamet kokku poliitikaga. Ei küsi ka kandideerivatelt vaimulikelt, miks nad otsustasid kandideerida ning miks just konkreetse erakonna nimekirjas. Samuti ei uuri, kuivõrd on vaimulik kavandanud oma koguduse teenimise juhul, kui osutub parlamenti valituks. 

Kirikuleht ei soovi selles intervjuus teada ka, mida peab kandideeriv vaimulik oma valimislubadustest kõige olulisemaks. Leht usutleb hoopis, kuivõrd teostatavaiks peab kandideeriv vaimulik Eesti Kirikute Nõukogu erakondadele suunatud ettepanekuid (http://www.ekn.ee/doc/uudised/EKNi_ettepanekud_erakondadele_2023_valimisteks.pdf). 

Pöördudes kõigi kandideerivate vaimulike poole sai kirikuleht vastuse neljalt. Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Avo Üprus, õpetaja:

Ei taha olla paljusõnaline, aga pean ütlema, et Eesti Vabariigi põhiseadus on täitmiseks. Seega on preambulisse sisse kirjutatud kristliku kultuuri säilitamine ja toetamine. Selle pealisülesande teenistuses on ka Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekud, millest mööda vaatavaid isikuid ja erakondi toetada ei saa.

Isamaa Kristliku Ühenduse esimehena olen osalenud pikkades debattides meie põhiväärtuste üle ning paljuski selle tõttu on need ka erakonna alusdokumentides fikseeritud. Olen kahel korral algatanud kohustusliku religiooniõpetuse sisseviimise õppekavadesse ja kavatsen sellele põhimõttele kindlaks jääda. Otsene jätk on kristlike koolide toetamine ning esiletõstmine kultuurilise järjepidevuse kandjatena. Sakraalhooned on rahvuslik aardekogum, mille korrashoid ei ole ainult koguduste vastutus. Pühakodade programm peab jätkuma ja kasvama. Põhiseaduslik kaitse peredele peab jääma ning leidma väljundi ka haridus-, töö- ja eluasemepoliitikas.

Leian, et EKNi egiidi all algatatud elu väärtustamine ning sellega seotud pere- ja kriisinõustamine väärib esiletõstmist ja toetust. Samuti kaplanaatide arendamine. Lahinguid ei võida mitte laskemoon, vaid inimesed ning nende kaitsetahe. Seda näeme Euroopas toimuvas sõjas eriti selgelt. Samas olen nõus, et sõjas ei saa kaitsekulutustele kindlaks määrata mingit lage. Hindan kõrgelt meie hingehoidjate ning koguduste tegevust sõjapõgenike abistamisel ja vaimse tervise valdkonnas, aga ootasin ka, et EKN tõstab sõjaga seoses esile kaitseväe kaplanaadi rolli. Ettepanekutes on tähelepanuta jäänud ka elanikkonnakaitse, sotsiaalse rehabilitatsiooni ja puuetega inimeste teemad, millega tegelen, aga meeldiv on, et tõstetakse esile kiriku osalemist ühiskonnas ja kogukondades. Pean aktiivseid kogudusi kogukondade arengu seisukohalt üliolulisteks. On ju iga võimekas ja sotsiaalselt aktiivne kogudus ankurkogukond. 

Olen veendunud, et ühiskondlikus elus ja sealhulgas ka valimistes osalemine on mulle taganud ligipääsu otsustajatele ning otsuste tegemises osalemisele. Kandideerimine on üks osa kodanikukohustusest ja kristlase vastutusest. Minge valima ja valige kristlased parlamenti!

Mart Salumäe, praost

Punkt 1 on põhimõtteliselt teostatav, kui lähtuda printsiibist, et igasugune usuline, rassiline, sooline, sättumuslik, kultuuriline ega maailmavaateline diskrimineerimine või väärkohtlemine pole õigustatud isegi siis, kui seda tehakse Piiblit aluseks võttes.

Punkti 2 puhul on see osaliselt teostatav. Näiteks ettepaneku see osa, mis puudutab perenõustamisteenuste, naiste ja laste turvapaikade ja palliatiivravi võimaluste kõigile abivajajatele kättesaadavamaks muutmist.

Samas ei jaga ma EKNi ettepanekutest läbi kumavat hirmu selle ees, kui ühiskonnas võetakse suund abieluvõrdsuse seadustamisele ja ka näiteks algatatakse arutelu eutanaasia seadustamise teemal. Kirikud koos või eraldi võivad neis küsimustes olla kas kaasa- või vasturääkijad, kuid demokraatlikus ühiskonnas langetab vastavad otsused siiski rahva poolt valitud seadusandja.

Punkti 3 kohta ütlen jah ja aamen! Aga selle teostamine on üks raskemaid. Eelkõige seadusandja teadlikkuse kasvatamise vajaduse tõttu.

Ettepanekud 4–9 on teostatavad, kui parlamendis, konkreetsetes ministeeriumites ja ametkondades leida inimesed, kes suudavad ette pandud probleemide lahendamisse süveneda. 

Lühidalt – need ettepanekud on teostatavad hea lobitöö tulemusel.

Punkti 10 puhul oskan vaid seda öelda, et see on suurema maksureformi kaudu ilmselt teostatav, kuid vajab sellisel juhul ka muude põhimõtteliste ümberkorralduste tegemist. Kahjuks puudub selle ettepaneku juures isegi suurusjärku iseloomustav arvutus, et öelda, kui suur summa see 1% üksikisiku tulumaksust kokku on ja kui suure suutäie see kohalike omavalitsuste tulubaasist ära hammustaks. Nimelt on üksikisiku tulumaks peamine riigieelarveline eraldis kohalike omavalitsuste eelarvete katteks.

Tänase rahastusmudeli puhul oleks see ilmselt liiga valus hoop niigi alarahastatud omavalitsuste toimepidevuse tagamisele.

Anti Toplaan, praost, assessor: 

Arvestades, et Eesti Kirikute Nõukogu kümne liikmeskiriku kogudustesse on koondunud umbes kolmandik Eesti elanikkonnast, peaksid riigikogu valimistel kandideerivad vaimulikud pidama iseenesestmõistetavaks, et Eesti riigi tuleviku kujundamisel arvestataks kirikute ja kristlaskonna seisukohtadega.

Sellest tulenevalt pean kõiki EKNi poolt erakondadele suunatud ettepanekuid teostatavaiks. Veelgi enam. Erakondade nimekirjades kandideerivad vaimulikud peaksid seisma hea selle eest, et need ettepanekud leiaksid rakendamist ka juhul, kui erakonna, mille nimekirjas antud vaimulik kandideerib, valimisprogrammis kõiki EKNi ettepanekuid ei kajastu, kuna need tulenevad Eesti kristlaskonna ühistest arusaamadest ja õpetuslikest alustest, millega vaimulikud ise on ametisse astudes nõustunud.

Usuvabaduse tagamise järel on väga aktuaalne abielu ja perekonna väärtustamine, jätkamine haiglate ja hoolekandeasutuste kaplanaadi tegevusega ning tagada meie pühakodade säilitamiseks vajalike vahendite olemasolu riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvest.

Igor Gräzin, diakon:

Mulle tundub, et Eesti riigi ja kirikute suhted on head. Nad elavad ja töötavad paralleelselt, teineteist täiendades ja abistades. Äsja möödunud vabariigi aastapäev kinnitab veelkord, et kirik ja kristlus on omavahel põimunud heas koostöös.

Samas sooviksin näha, et tegevad vaimulikud osaleksid poliitikas senisest aktiivsemalt. Tasub meenutada, et inimajaloo päästja Jeesus oli poliitik kõiges, mida ta õpetas. Seepärast pole ma päri nende ametivendadega, kes arvavad, et poliitika koht ei ole kirikus – on! See pole õige, et tänases riigikogus pole ainsatki aktiivset kristlast ja see on meie kiriku tegematajätmine. Tähtsaim koostöö vorm on kaplanaadid – kohtades, kus ilmalik elu on pingestatud, on kaplanid need, kelle riik on kutsunud abiks hingi hoidma ja lohutama.

Usuhariduse osas peaksin arvama, et selle olukord pole veel päris korras: usundiõpetuse õpetus ei asenda usuõpetust, nagu see olema peaks. Usuõpetust ei saa asendada ei leer ega kiriklik piibliõpe. Põhimõte peaks siinkohal olema, et usuõpetus on õpilastele vabatahtlik, aga koolile kohustuslik, nagu see sõnastati korduvalt 1930ndate aastate alul.

Kardan, et kriitilises olukorras, sõja puhkedes Ukrainas, pole Eesti Kirikute Nõukogu suutnud reageerida adekvaatselt, säilitades Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku liikmelisuse, kusjuures see kirik on ületanud ketserlikkuse piiri, õnnistades Putinit ja Venemaa taparelvi. Lootus, et neid palveid ei võeta kuulda, ei vabanda selle kirikuga koostööd. Mis õigustab Moskva patriarhaadi Tallinna kiriku kuulumist meie kristlaskonda, kui mitte poole sõnaga pole Eugeni mõistnud hukka Moskva režiimi alustatud tapatalguid?

Liina Raudvassar