Riik aitab pühakodasid korda teha

Kose (vasakul) ja Kihelkonna kiriku kordategemisel on kogudused saanud tunda nii muinsuskaitse kui kohaliku kogukonna tuge. 

Riik teeb kogudustega pühakodade säilitamisel üldiselt head koostööd, kuid kõigi vajalike restaureerimistööde rahastamiseks vahendeid ei jätku.

Sellest annab muu hulgas tunnistust riigi poolt kultuurimälestiste omanikele eraldatud toetuste nimekiri, mille muinsuskaitseamet 12. veebruaril avalikuks tegi.

Riik aitab

Muinsuskaitseameti pühakodade nõunik Sille Sombri kinnitas Eesti Kirikule, et tänavu anti kirikute kordategemiseks tavalisest rohkem toetusi, ühtekokku 1,4 miljonit eurot. Nimelt kuulutati lisaks tavapärasele kultuurimälestiste korrastamise taotlusvoorule välja uus täiendav taotlusvoor omandireformi käigus tagastatud ehitusmälestiste restaureerimiseks. Suurem osa viimase kaudu antud toetustest aga eraldatigi just pühakodade heaks.

„Toetuste põhirõhk läks eelkõige pühakodade avariiliste katuste ja tornikiivrite restaureerimisele ja remondile,“ selgitab Sombri. Luteri kirikutest peaksid tema sõnul tänu sellele veel tänavu ühele poole saama juba alustatud tööd Puhja ja Viljandi Pauluse kiriku katuste kordategemiseks. Korda peaksid saama ka Valjala kiriku apsiidi sokkel ja vundament.

Jätkuda saavad tööd Keila, Pärnu Eliisabeti, Kose ja Laatre kiriku juures. Suuremad ehitusprojektid algavad aga Haljala tornikiivri ning Audru ja Põlva pühakoja katuse restaureerimiseks. Veel kümne luteri kiriku kordategemiseks eraldati väiksemaid toetusi. Lisaks on kavas Helme ja Karula kiriku varemete konserveerimine ja toestamine, et tagada nende säilimine ning ka külastajate ohutus.

Õigeusu pühakodadest tõstab Sombri esile Lalsi, Paadrema, Sindi ja Suure-Jaani kiriku juures kavas olevaid töid.

Tänu koostöö eest

Kõige suurema toetussumma sai aga tänavu Kihelkonna kirik Saaremaal, mille tornikiivri restaureerimiseks eraldatakse 195 000 eurot. Sombri sõnul on lootust, et tänavu alustatud tööd jõuavad juba aasta lõpuks valmis.

XIII sajandil ehitatud Kihelkonna kirik on Eesti vanimate seas, kuid selle 60 meetri kõrgune torn pärineb alles 1899. aastast. „Lühidalt ja lihtsustatult öeldes tuleb vana plekk maha võtta, pehkinud ja kahjustatud puitkonstruktsioonid välja vahetada ning uus plekk peale panna,“ selgitab Kihelkonna koguduse õpetaja Rene Reinsoo. „Lisaks muidugi tornikiivri ankurdamine ning torni tipus oleva kuke ja muna restaureerimine ning paigaldus,“ lisab ta.

Peale tornikiivri parandamise on Kihelkonnas kavas aga ka pikihoone katusekandmiku tugevdamine, milleks eraldati veel 16 880 eurot. „Paari­kümne aasta eest saime riigi toel kirikule peale uue kivikatuse. Raske kivikatus on veidi surunud väljapoole müüripalke, millele katus toetub,“ selgitab õpetaja.

Seejuures pole Reinsoo kitsi kiitusega muinsuskaitseameti aadressil. Tema sõnul on nõunik Sombri käinud isiklikult kohapeal olukorraga tutvumas ning nõu andmas. Hea koostöö on olnud ka nii praeguse Saaremaa muinsuskaitsenõuniku Keidi Saksaga kui varasemate inspektoritega. 

Peale selle on palju abi saadud kohalikult omavalitsuselt (varem Kihelkonna, nüüd kogu saart hõlmav Saaremaa vald). Mullu korrastati tänu vallavalitsuse toele tornijala lõunakülje fassaadi, kust oli juba hakanud kivitükke pudenema. Ka tornikiivri kordategemine saab teoks ainult tänu sellele, et Saaremaa vald oma õla alla paneb, sest ainuüksi riigi toetusest selleks ei piisaks. Lisaks on kogudus oma pühakoja korrashoidmiseks saanud raha projektide kirjutamisest ja ettevõtjatelt.

„Suur tänu kõigile! Olgu Jumal teid väga õnnistamas,“ soovib õpetaja Reinsoo ning lisab: „On hea tunnetada mõistmist, et kirikuhoone ja sellega seonduv on kogukonna ühine varandus ning seda tuleb kasutada ja hoida ka järgnevatele põlvedele.“

Kõigi kohalike kirik

Samasugused positiivsed kogemused on ka Kose kogudusel, mille XIV sajandil rajatud pühakoda on hiljem korduvalt ümber ehitatud. Praeguse kuju sai kirik XIX sajandil. 1873. aastal valminud kirikutorni restaureerimistööde jätkamiseks saadi tänavu muinsuskaitseametilt 90 000 eurot.

„Oleme ülirahul, et meil on koostöö läbi aegade väga hästi toimunud,“ kinnitab õpetaja Kerstin Kask. Harjumaa muinsuskaitsenõunik Ly Renter on tema sõnul kohalikku päritolu ja seetõttu Kose oludega hästi kursis. Ta annab kogudusele alati häid näpunäiteid, muu hulgas ka selle kohta, kuidas vajalikeks töödeks raha taotleda. Tänulik on õpetaja Kask ka vallavalitsusele, kes nõustus tasuma toetuse taotlemiseks vajaliku omaosaluse ehk 10% summast: „Omavalitsus ikka väga saab aru, et see kirik on mõnes mõttes meie kõigi oma.“

Teisalt põhjustab ebakindlust asjaolu, et raha jagatakse korraga ainult üheks aastaks. Et Kosel pole lootust tänavu töödega lõpule jõuda, tuleb alustatu lõpuleviimiseks järgmisel aastal uuesti toetust taotleda. „Tuleks loota nüüd Jumala armule, et järgmisel aastal seda raha ka tuleb,“ konstateerib Kose õpetaja ja lisab: „Nende [s.t muinsuskaitseameti] printsiip on üldiselt olnud see, et sinna, kuhu nad on hakanud andma, annavad nad lõpuni. Aga põhimõtteliselt sa ei tea kunagi enne, kui sul on raha arve peal.“

Vastakad tunded

Mitte kõigil remonti vajavate kirikute omanikel pole aga põhjust rõõmustada. Umbes poolsada kogudust sai nimelt oma rahataotlustele muinsuskaitseametilt eitava vastuse. Ka muinsuskaitseamet ei eita, et olukord jätab soovida. „Mälestiste restaureerimistoetuste maht on aastaid püsinud samal tasemel, kuigi vajadus toetuste järele kasvab püsivalt,“ nentis pressiteate vahendusel ka ameti peadirektor Siim Raie. Ühe toetuseuro kohta laekus tema sõnul sel aastal taotlusi 5,4 euro eest. (Siin on arvestatud mitte ainult pühakodade, vaid kõigi ehitusmälestiste restaureerimiseks esitatud taotlusi.)

Ebapiisavale rahastusele viidates kirjutas Karja koguduse õpetaja Veiko Vihuri hiljuti veebiajakirjas Meie Kirik: „Ometi me räägime lagunevatest kultuurimälestistest, mis on riikliku kaitse all! Kelle eest riik mälestisi kaitseb? Tundub, et ennekõike omaniku eest, kes seotakse piirangute ja kohustustega käsist ja jalust.“ Sedalaadi muinsuste kaitsmist nimetas Vihuri farsiks.

EELK kultuuriväärtuste komisjoni esimees piiskop Tiit Salumäe on nõus, et alati võiks toetusi rohkem olla, kuid üldiselt on tema sõnul siiski põhjust rahuloluks. „Me oleme igal juhul tänulikud selle eest, et kirikuhoonete hooldamiseks ja remontimiseks on vahendid tulnud,“ kinnitab piiskop ja lisab: „Ilmselt ei ole meie kirikud kunagi nii heas seisus olnud kui praegu.“ Salumäe sõnul oleme harjunud võrdlema ennast Põhjamaadega, kus olukord tõepoolest parem. Ent maailmas ringi reisides saab selgeks, et üsna paljudes riikides on pühakojad märksa halvemas seisukorras kui meil.

Küll tõdeb piiskop, et ta näeks hea meelega eraldi pühakodade programmi taastamist, mis tagaks muu hulgas kiriku parema informeerituse taotlustest ja nende rahuldamisest. Kuid üldiselt on kiriku koostöö riigiga kulgenud hästi. Muu hulgas on peagi loota kiriku ja muinsuskaitseameti vahel kultuurimälestiste säilitamist puudutava koostöömemorandumi allkirjastamist.

Rain Soosaar