Risti: mis ime võib panna maakoguduse kasvama?

Harju-Risti asub peaaegu Harjumaa serval, Padiselt 3 km mööda Haapsalu suunas ja sealt veel 3 km mere poole.

Vanaldane kogudusemaja meeleoluka aia sees. Ilus 700 aasta vanune Risti kirik, tõeline muinsuspärl. Kuid rahvas oli kirikust võõrdunud. Alles nüüd, viimasel ajal liigub uusi tuuli. Osalt kindlasti sellepärast, et õpetaja Annika Laatsil on senisest teistsugune lähenemine maakoguduse tööle. Risti kogudus kasvab mõnekümne inimese võrra aastas. Annika Laatsi kolme ametis oldud aasta sees on see pea kahekordistunud.
Linnast maale, suurest kogudusest väikesesse
Pärast ülikooliõpinguid Tartu Pauluse kiriku vikaariks ning seejärel abiõpetajaks olemine oli Annika Laatsile suur ja kaunis kogemus. Siis tuli aga Eesti ühes suurimas ja aktiivsemas koguduses õpitu uue nurga alt läbi mõelda, sest väike ja vaevaline Risti kogudus vajas teistsugust lähenemist. Ka materiaalses mõttes, sest Risti koguduse õpetaja sõidab pastoraadi puudumisel oma isikliku autologuga 2–4 korda nädalas linnakodu ja koguduse vahet.
Risti kihelkond on läbi ja lõhki misjonipiirkond, siin peab õpetaja olema ennekõike misjonär. Rahvas on kirikust aastakümnete jooksul väga võõrdunud.
Annika: «Hullem on veel vaid see, et ollakse võõrdunud Jumalast. Lahenduseks ei ole pelgalt jumalateenistuste arvu suurendamine või nii- ehk naasuguse uue korra kasutusele võtmine. Risti inimeste jaoks on kirikuhoone lävepakk kohutavalt kõrge. Kui nemad esialgu veel kirikusse tuldud ei saa, pean järelikult mina nende juurde minema.»
See inimeste juurde minek on Annika jaoks tegelikult sügavama teoloogilise sisuga. Annika: «Jumala viis ei ole inimest oma kõrguses oodata ja nuriseda, et keegi ei tule. Jumal läheb ise inimese juurde, nagu Ta tuli kord Jeesuses Kristuses. Jumala armastus sai lihaks, nähtavaks, katsutavaks ja kombatavaks. Nõnda tahab Ta tulla ka täna: päriselt iga inimese juurde – koju, tema tegemiste, haiguste või murede keskele.»
Kirikuõpetaja küllatulek esialgu võõristav
Avalikult deklareerijaid, et õpetaja nüüd koju küll oodatud ei ole, on üksikuid. Pigem on üha enam neid, kes kutsuvad ja ootavad ning võtavad rõõmuga vastu.
Peab väga täpselt tunnetama, kust jookseb avatud suhtlemise ja pealetükkivuse vaheline piir. Kuid üksnes selle taha, et ei tohi olla pealetükkiv, vaimulik küll pugeda ei tohiks, see ei tohi muutuda ettekäändeks mugavusele, leiab Annika. Loomulikult ei ole kerge võtta jälle telefonitoru, helistada võhivõõrale inimesele ja ütelda, et ma tulen. Minna, koputada uksele ja suhelda, suhelda, suhelda.
«Arvan, et peangi olema natuke pealetükkiv, sest mul on nii tähtis sõnum neile viia. Kui ma ei läheks, siis kuidas saaks nad midagigi teada Jumala armastusest?»
Ja nii ta suhtleb, otsib ühist keelt. Ta tahab teada, kuidas inimene elab, mis teda vaevab, mis rõõmustab. Arstiõpingud aitavad rääkida tervisest, diakooniaõpingud sellest, mis tuleb pärast maist surma. «Vahel ma lausa ütlen inimestele: tahaks teid silmast silma näha, häält kuulda, tuttavaks saada enne, kui ma teid kirstus viimsele teele pean saatma,» sõnab Annika.
Üheksakümnendate numbritele tõsisem sisu
Hämmastav on, et kogudus on kasvanud lausa kiriku tippaja, 1990ndate alguse tasemele. Siin on varjul tohutu töö, mitte ainult suhtlemist ja sõna kuulutamist, vaid ka lugematuid öötunde kirikuraamatute, paberite ja arvutiga.
Nimelt leidis Annika Laats tööle tulles, et ristimis- ja konfirmatsiooniandmestik ehk siis koguduse hingekiri on pea olematu. Puudusid andmed 1980.–1994. a talituste kohta, senini on jäljetult kadunud ristimisraamat aastatest 1948–1980. Aukude lappimist jagub ilmselt veel aastateks.
Ümbruskonnas lasti end «kuumadel 90ndatel» palju ristida ja leeritada, astuti n-ö korra kirikust läbi. Mõnigi on lausa väitnud, et tegi seda moe pärast ega ole ristimist kunagi tõsiselt võtnud.
«Aga Jumal võtab seda väga tõsiselt, neil kõigil on nüüd Jumala märk küljes. Ja kui üks või teine tagaselja nuriseb, et miks õpetaja ei jäta neid oma kirjade või kaartidega rahule, siis just seda tahaks neile üteldagi,» on Annika seisukoht. Kord Matteuse evangeeliumi lugedes puudutasid teda erilisel kombel Jeesuse sõnad Kaanani naisele: mind on ennekõike läkitatud Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.
Risti kihelkonnas on «kadunud lambaid» omajagu: küll Issanda käsu kohaselt (Mt 28:19–20) ristitud, ent õrna aimuta Jeesuse õpetusest ja ristiusu sisust üldse. Hingekarjase jaoks suur tööpõld.
Kuidas jõuda iga inimeseni?
See lahendus tuleb igale õpetajale omamoodi ja eri tööviiside ampluaa peab Annika arvates olema väga lai. Tema alustas ülevaatest, kes kihelkonnas elavad, ning sünnipäevakaartidest kõigile koguduse liikmeile.
«Isegi kui nad saadetise mõne minuti pärast ahju viskavad, on nad siiski seda õnnistussoovi või sõnumit mõne hetke käes hoidnud, kas või murdosa sekundiks peatunud soovitud Jumala õnnistusel, ja ehk puudutab see neid sel hetkel või tükk aega hiljem. Kuidagi peab ju kas või üks Jumalaga seotud mõtteraasuke pärale jõudma, et ükskord idanema hakata.»
Igasuguste numbrite kasv, nagu näiteks koguduse liikmete arv, liikmeannetused, ristimised, leeritamised, on kõik väga tore, arvab Annika.
«Aga arvud ei peaks meid ka liialt peibutama. Usus sügavusse kasvamiseks kulub palju aega ja vaeva. Annan endale aru, et minu töö viljad, kui Jumal tahab, tulevad ilmsiks palju hiljem. Kui kirikus seatakse eesmärgiks võimalikult suur liikmesannetajate arv, on eesmärk valesti püstitatud.
Ainus õige eesmärk kiriku jaoks saab olla ikka see, et inimesed leiaksid armastava Jumala, keda nad nii väga vajavad. Ja ka siis, kui kõik arvnäitajad kohinal kasvavad, ei tohi ma unustada, et mina saan küll kuulutada, teenida, armastada, ja peangi seda väsimatult tegema, aga päästvat usku saab inimeste südamesse anda ainult Jumal. Vaimuliku jaoks lohutav teadmine, mis hoiab alandlikkuses.»
Leeritunnid on õpetajale vaimseks maiuspalaks
Põnevates, innustavates, kohati lausa tiivustavates tundides ja vestlustes inimestega näeb ja tunneb Annika, mida tuleks rohkem selgitada ja kus on enda kasvukohad. «Pean ikka ja aina lugema, mõtlema, Jumala käest küsima, kuidas kuulutada Kristuse sõnumit võimalikult arusaadavalt.»
Talle on selge, et vaimulik peab pidevalt lugema ning õppima. Unustamata palvet. «Murelikuks teeb, et meie kirikus, vaimulikkonna hulgas kostab sageli hääli, nagu võiks vagadus ja jumalatunnetus korvata hariduse puudujääke. Või nagu oleks akadeemiline teoloogia midagi kauget ja tegeliku vaimuliku töö jaoks irrelevantset.
Tõeline teoloogia tähendab just nimelt mõtlemist Jumala üle ning Temast kõnelemist; õpetab Jumala sõna mõistma ja seda edastama. Viib Jumalale lähemale, aitab avada kõige olulisemaid tõdesid inimese jaoks siin ja praegu.»
Tihti öeldakse, et teoloogiline õpe Eestis peaks olema praktilisem, ja kiputakse vastandama teoreetilise teoloogia häid tundjaid tublidele, asjalikele praktikutele. «Mina näen süstemaatilist teoloogiat otseses, lahutamatus seoses praktilise teoloogiaga. Üks ilma teiseta ei toimi. Ladus suhtlemisoskus, ind ja tahe on väärt asjad, kuid ikka koos teoloogilise mõtlemisega.
Hea, tõeline teoloog ei kõnele keeruliste lausete ja arusaamatute sõnadega, ta on ristiusu põhitõed, ka keerulised, enda jaoks nii põhjalikult läbi mõelnud, et suudab neist rääkida väga lihtsalt, samas eluliselt. Nagu Hesekiel, kellel Jumal käskis rullraamatu ära süüa, läbi närida ja ära seedida, et ta oleks võimeline sellest kõnelema Iisraeli soole.»
Teooria ja praktika koostoel
Annika ei pääse niipeagi mõtlemisest ja õppimisest, pooleli on veel doktoriõpingud Helsingi ülikoolis. Teemaks «Käsk ja evangeelium tänapäeva luterlikus kuulutuses» ehk uurimus teest, kuidas jõuda evangeeliumiga tänapäevase, ilma Jumalata kasvanud inimeseni. Selle üle juurdleb ta kaudselt nii jutlust kirjutades, matusekõnet pidades kui ka kodukülastusel inimesi kuulates.
«Mõnikord näib lausa võimatult raske ühendada kogudusetööd teadustööga, eriti kui ka kodus suur pere ja tuhat tegemist. Aga arvan, et ideaalis peaks just nii teoloogiline töö sündima – teooria ja praktika sümbioosis.»
Kuidas ta küll jaksab kõigega hakkama saada? «Mina olen armu saanud patune. Ma ei saa teisiti, kui pean nüüd rääkima allikast, kust mulle juua anti, sellest väärt veest ei tohi ma vaikida. Ma palun kogu aeg: Jumal, kasuta mind, et minu kaudu ka teised Sinu armu tunda saaks. Kui ikka kerkivad üles vaidlused teemal, kas naisterahvas võib olla kirikuõpetaja, siis eelistaksin neid inimlikke targutusi mitte kuulata. Pigem tahaksin kuuldel olla, kui Issanda hääl küsib: keda ma läkitan?, ja vastata Jesaja kombel: «Vaata, siin ma olen, läkita mind!»»

Juune Holvandus