Ristimiskleiti antakse edasi põlvest põlve

Mitte ükski tegu ei saavuta sellist tulemust nagu ristimine, mille läbi saab inimene pühaks ja õndsaks. Ristimise läbi võetakse inimene kiriku liikmeks. Selle pühaliku talituse tarbeks on lapsele selga pandud ikka ristimiskleit. Enda tehtud ristimiskleiti tutvustab Kristiina Mõttus.

Kaks aastat tagasi kajastas ajakirjandus Rootsi printsi Alexandri ristimist ja andis teada, et prints kandis ristimiskleiti aastast 1906. Samas kleidis on ristitud kroonprintsess Victoria, printsess Madeleine ja prints Carl Philipp ning printsesside lapsed. Valgesse ristimisrüüsse rõivastumist tunti aga juba 2.–3. sajandil ja see sümboliseerib vaimset uuestisündi.
Palju teavet ristimiskleitide kohta aga ei leia, selgitan enne, kui lähen EELK UI Tartu teoloogia akadeemia kantselei juhatajalt Kristiina Mõttuselt uurima, kuidas tal tuli mõte teha Räpina aianduskooli lõputööks ristimiskleit.

Rutiinist välja
Küsin esmalt muidugi, kust tuli Kristiina Mõttusel mõte minna õppima Räpina aianduskooli, olgugi et elukestev õpe on moes. Juba lapsepõlvest alates käsitööd teinud Kristiina ütleb, et viimastel aastatel oli tal tekkinud rutiin: kodu, töö, kohustused, kohustused. Käsitöö tegemiseks enam aega ei jätkunud.
Kui aga kooli minna, tuleb enda jaoks aega võtta. Nii kutsus ta sõbranna kaasa ja läks Räpina aianduskooli. Ta võttis vestlusele kaasa tehtud tööd, läbis vestluse ja osutus vastuvõetuks tekstiilkäsitöö erialale. Kuus korda aastas oli ta koolis esmaspäevast reedeni, mil lapsed olid abikaasa hoolel. Koolitus kestis kaks aastat ja lõppes lõputööga.
Imetlen kleiti Kristiina seljas ja saan teada, et see on valminud koolitööna. Roosast linasest riidest kleiti ehib tumepruun pits. Brügge pits, täpsustab Kristiina ja lisab, et koolitusel oli rõhk naturaalsetel materjalidel. Puuvillasest heegelniidist pits on mõistagi käsitöö ja osa koolis lihvitud oskustest.

Oluline kriteerium
Põhitähelepanu on loomulikult lõputööl – ristimiskleidil, mille Kristiina minu ette lauale laotab. Valge, linasest riidest, lihtsa lõike ja kauni tikandiga. Kristiina ütleb, et otsustas lõputöö teema juba esimese aasta lõpus ära, see polnud keeruline. Kriteeriumiks oli, et ese peab olema praktiline ja kuidagi kirikuga seotud. Ka mõtles ta, et see võiks olla põlvkonnaülene ja miski, mida ei saa poest osta.
Ta meenutas, et 17 aastat tagasi esimest last ristima minnes ei leidnud ta kuskilt sobivat kleiti. Toona õmbles ta ise ja ka järgmised lapsed on samas kleidis ristitud. Lõplik kinnitus lõputöö teema osas tuli, kui üks tuttav avaldas soovi see kleit ära osta.
Lõpetamine ei piirdunud ainult kleidi valmistamisega, tuli uurida ristimiskleitide ajalugu, teha turu-uuring ja äriplaan, töötundide arvestus. Nii on käsitööna valminud kleidil konkreetne hind – 332 eurot ja 48 senti. Soovija võib Kristiinalt sarnase kleidi tellida.

Kristlik ja rahvuslik
Kui ristimiskleidil on kristlik sisu, siis Kristiina tehtud kleit sai lisaks rahvusliku mõõtme. Omaette küsimuseks oli, kuidas kleiti kaunistada. Ta laenutas endale „Eesti tikandi“ I ja II osa, sirvis neid eest tahapoole ja tagant ettepoole, aga jõudis ikka Ambla käisteni.
Kooliajal olid tüdrukute rahvariidepluusid kaunistatud sama mustriga ja sinna juurde kanti Ambla seelikut. Juba siis sai ta käsitöötunnis seda mustrit tikkida, aga tegi seda madalpistes ja värvilisena. Nüüd tikkis ta sama mustrit teist korda, aga ahelpistes ja valgena. Et kleit veel säravam ja õrnem välja näeks, tikkis ta mustrisse valged pärlid. Alumine serv on tehtud pilupalistusega. Nagu paljud kirikutekstiilid, lisab Kristiina.
Üheks kriteeriumiks mustri valikul oli töö maht. Suure mustri tikkimisele kulub hulga töötunde, niigi kulus poolesajast tunnist üle poole tikkimisele. „Muster ei saa olla liiga hõre ega liiga tihe, vaid täpselt vahepealne, et selle ilu välja tuleks,“ on autor tulemuse üle uhke. Põhjust ka on, sest ristimiskleit sai õpetajailt kõrgeima hinde.

Kavand ja nõuded
Kristiina kõneleb, et vanasti ristiti lapsed enamasti ristimiskleidis, sest sel arvati olevat kaitsev funktsioon ja kleiti ei antud perest välja. Kleidi välimus olenes suuresti sellest, kui jõukast perest ristitav laps pärit oli. Praktilisuse pärast on ristimisel kasutatud ka lihtsalt ühevärvilisi kleite, mida hiljem pidupäevadel kanti. Praegu eeldatakse, et lapse riided oleksid ristimisele tulles puhtad ja terved.
Enne kleidi kavandamist tuli tutvuda ka ristimiskleitide ajalooga. Lihtne see polnud, sest materjali on vähe. Eelmise sajandi alguses ilmunud käsiraamatu „Õmblustööde tehnikad“ esimeses numbris alapealkirjaga „Pesutööd“ kirjeldatakse ristimiskleiti: see koosneb pihaosast ja selle külge kroogitud alumisest osast, võib olla pikkade või lühikeste varrukatega ning on eranditult aluskleidiga. Viimane võis olla ka värvilisest kangast, et anda kleidile soovitud toon.
Kristiina läks natuke teist teed. Et tikand välja paistaks ja last lihtsam riietada oleks, on kleit raglaanlõikeline ning ilma pihaosata. Eks neid kleite on ka erineva lõikega tehtud. Eesti Rahva Muuseumi tekstiilihoidlas praktikal olles sai ta sealsete kleitidega tutvuda. Kristiina ütleb, et ristimiskleidi juures on mõni nüanss muutunud, aga tunnusjooned on jäänud.
Vanasti kinnitati ristimiskleit seljalt paeltega, kuid kuna tänapäeval peab kleit olema tehtud tarbijakaitsenõuetele vastavalt, siis on paelad lõputööna valminud kleidil asendatud nööpidega ning esialgselt kleidi juurde kavandatud vöö tuli ära jätta.
Ristimiskleiti juba kilekotis ei turusta ega hoia ja nii tuli lõputööna välja mõelda ka kleidi hoiustamine. Nii tegi ta lisaks riidepuu ja hoiukoti ning lasi valmistada karbi. „Ristimiskleidi tegemine puudutas mind väga. Tööd alustades oli visioon, missugune see tuleb. Kui kleit valmis sai, oli ta palju enamat,“ sõnab Kristiina. Ja lisab: „See kleit jääb minu lastelastele. Siis on meil kaks kleiti, mida põlvest põlve edasi antakse.“ Kristiinal on kodus emalt päritud tekstiilesemete kogu ja vokk. Sellega sinasõbraks saamine seisab veel ees.
Rita Puidet