Roboti hind

Sügise hakul sattusin välismaale ja seal sööma lõunat ühes ostukeskuses. Söögikoha kõrval oli kohvik, milles üheks teenindajaks robot. Selline valge, inimesest tiba lühem, ülemine osa ühes ekraaniga kujutamas stiliseeritud kassi pead, torso täidetud riiulitega, riiulitel koogid, kohvid ja muu. Tundsin head meelt, et mind robot ei teenindanud. Ei pidanud saama hakkama ootamatu olukorraga.

Samasugust robotit nägin nüüd, mõni päev tagasi saates „Ringvaade“. Jutuks oli Tallinnas toimunud robootika suursündmus Robotex International, aga räägiti ka teenindavate robotite arengust. Restoraniteenindajate kõrval pidada robotid rõõmustama vanainimesi vanadekodus. Lisaks pidada robotid tasapisi üle võtma kergemaid töid. Silme ees kangastus vanadekodu, kus peaaegu kogu teenindav personal on robotid. Oleme ju kõik ulmefilme näinud …

Stopp!

Aastatepikku on süvenenud tänapäeva inimese vaimse tervise probleemid. Teenindussektoris algasid muutused sellega, et telleri asemele tuli telefon. Siis ilmus telefoni kõrvale e-kirju vahetav teenindusrobot. Majanduslikult eriti efektiivne oleks kõikide töötajate asendamine robotitega. Teisalt on sotsiaalmeedia võidukäik sundinud inimesi virtuaalsesse maailma. Sotsiaalmeedia sõltlastel polegi suurt põhjust päris inimestega suhelda. Krooninud on kõike pandeemia ja sotsiaalne distantseerumine, mis on jätnud sügava jälje ühiskonna igasse otsa. 

Vaimne tervis on teema, millest järsku väga palju räägitakse. Vastavatest muredest saavad osa ka kirikud ja kogudused. Lisaks neile, kes tulevad ise kogudusse otsima abi, otsima võimalust kohtuda teise inimesega, kuulub koguduse- ja hingehoiutöö uute ülesannete hulka ka sotsiaalse distantsi auku vajunud inimeste ning sotsiaalmeedia sõltlaste ülesleidmine. 

Aga kui inimene jääb vanaks? Siis jääb ta üsna üksi. Side põlvkondade vahel on kiirustamist täis ja virtuaalses maailmas väga nõrk, olgu kodus või vanadekodus olles. Vanainimest on tarvis ka aidata ja hooldada, vaja on sotsiaalteenust. Et see on aga kallis, on kiusatus roboteid kasutada kahtlemata suur. Nagu näha, suhtlemisrobotitega vanadekodus juba katsetatakse. Mõte tulemusest tekitab hirmujudinaid. Tulevikus terendab võimalus jääda inimese füüsilisest puudutusest täiesti ilma. Siis olgu juba parem surm.

Paradoksiks selle kõige juures on meie endi soov saada võimalikult paljut võimalikult odavalt. Teenindussektoril on surve pakkuda teenust võimalikult odavalt ning inimestele ei suudeta palka maksta. Inimeste vahetamine masinate vastu on seega loomulik lahendus. Sotsiaalse teeninduse sfääris ei taha inimene enam üldse vabatahtlikult töötada, sest palk on liiga väike. 

Ühiskond ei jaksa aga rohkem maksta, sest raha on tarvis kulutada kõige muu peale, mida on tarvis palju ja odavalt kätte saada. Oma vanemate lähedaste külastamiseks ei ole ka enam aega. Sest aeg kulub kas tarbimisele või selle nimel töö rügamisele. Või vanadekodu arve tasa teenimisele.

Aga pöörame asjad korraks teistpidi. Lihtsustatult. Mis siis, kui loobuksime osast tarbimisest? Mis siis, kui veel enama raha teenimise asemel pühendaksime oma vanematele lähedastele rohkem aega – vanadekodu arvet ei pea siis ju tasuma. Kas robotit on siis vaja? 

Mis on siis roboti hind? Kas see, et saame veel rohkem tarbida, aga võtame lähedastelt inimliku kontakti võimaluse? Kas vähendame samm-sammult endagi suhtlusringi ja reaalseid inimlikke kontakte? 

Refräänina kõlab aga veel see, et elektroonikatööstuse ning interneti tarbimise ökoloogiline jalajälg on maailmas muutunud üüratult suureks. Elektroonika tooraine kaevandamine tapab tuhandete hektarite kaupa maastikku ja loodust. Töötlemine reostab. Elektroonilise prügi maht aina kasvab. Industriaalsete mõõtmetega serveriparkide jahutamiseks ei jätku enam energiat.

Ei. Sellist hinda ei ole mina valmis maksma. Iseäranis selle põlvkonna esindajana, kes kasvanud Isaac Asimovi robotijuttude peal. Robot ei kuulu sinna, kus tahame veel mugavamat elu ja veel odavamalt tarbida. Robotit on vaja, aga roboti koht on seal, kus inimesel on ohtlik (mitte ebamugav) töötada. Roboti koht on seal (vajalikel missioonidel), kus see asendab muidu veel ressursimahukamat tehnikat, näiteks helikopterit või allveelaeva. Roboti koht on meditsiinis, näiteks ülimat täpsust vajavas kirurgias (aga mitte patsiendile pai tegemisel).

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist