Rohelise liikumise ja kristluse ühisosast

Näha seoseid rohelise liikumise ja kristluse vahel on raske kas või sellepärast, et tänapäevane roheline liikumine pole veel sajanditki vana. Enne Teist maailmasõda ei mõeldud tuumapommide mõjust inimese elukeskkonnale, globaalsele soojenemisele, happevihmadele, kasvuhoone-efektile, keemiliselt muundatud toidule ja paljudele muudele asjadele, milles nüüdisaja inimesed näevad märke elukeskkonna hävimisest.

Piibli või algkristluse ajal polnud sellistele küsimustele veel põhjust mõeldagi, samamoodi nagu toona polnud vajadust rääkida ja kirjutada demokraatiast, peaministrist, presidendist, põhiseadusest, parlamendist või riigieelarvest, ei räägi piibel otseselt ka neist probleemidest, millele keskendub tänane Roheline Liikumine. Vähemalt ei räägi piibel neist samu sõnu ja mõisteid kasutades.

Siiski on Roheline Liikumine mõneti kristluse sarnane. Liikumine koosneb pühendunud entusiastidest ja aktivistidest, kes käivad oma üritustel ehk sama innukalt koos kui kristlased kirikus. Rohelised järgivad oma liikumise ideid samamoodi nagu kristlased omi. Ehk on sarnane ka see, et teatud eetilis-majanduslik-poliitilises olukorras – nagu see praegusel hetkel Eestis on – on liikumise hulgas leidunud neid, kes on soovinud moodustada eraldiseisvat erakonda. Kuid nii nagu kristlike või kristlik-demokraatlike erakondadega pole liitunud mitte kõik kristlased, ei liitu ilmselt ka kõik «rohelise mõtteviisi» järgijad rohelise erakonnaga. Kirik on jäänud kristlike erakondade kõrvale ikka alles, ilmselt jääb ka Roheline Liikumine rohelise erakonna kõrvale alles.

Ajas kaugemale tagasi minnes võib aga näha vastuolusid kristluse ja rohelise mõtteviisi vahel. Kristlus pole pea kunagi inimest muu loodusega võrdseks pidanud, kuigi mõni kristluse ajaloo suurkuju, näiteks Assisi Fransiscus ja Hildegard Bingenist on jõudnud sellele küllaltki lähedale. Kristluse ajaloos on suhtutud loodusesse pigem kui töövahendisse, mille üle Jumal inimese valitsema pani, mistõttu on loomulik, et inimene ei mõtlegi, et tema enda heaolu sõltub looduse heast käekäigust. Inimene ei mõtle, et ta on vaid üks väike osa suuremast tervikust. Pealegi on pärast pattulangemist needuse all ka loodus ning vaimne ja hea seostub üldse pigem mitte-materiaalsete asjadega.

Samas leian, et kristlust ja Rohelist Liikumist ühendab paljuski kokkulangev eetika. Vastutustundlik elukeskkonna kasutamine, tarbimine ja majandamine ei ole kindlasti kristliku mõtlemisega vastuolus. Vastuolu nii rohelise kui ka kristliku mõtlemisega tekib pigem suhtumise «raha, tarbimine ja kasum iga hinnaga» puhul.

Kui Jumal lõi taimed, mereloomad, taeva linnud, metsloomad, kariloomad ja roomajad, siis Jumal nägi, et see oli hea. See, kes usub, et Jumal pani küll inimese valitsema nende üle, kuid ei teinud seeläbi inimesest veel ainuvalitsejat kogu muu loodu üle, ei pruugi kristluse ja «rohelise mõtteviisi» vahel vastuolusid leidagi.

Alar Kilp