Rõõmu allikaks on tänulik meel

Kohe-kohe on ukse ees kauaoodatud kirikupäev ja vaimulik laulupidu „Rõõm üle maa“ Viljandis. Laulupeo moto paneb meid mõtlema rõõmule ja selle olemasolule meie eludes. Olen pidu korraldades mitmelt poolt kuulnud, et oi, see on nii tore moto teil ja et rõõmu on rohkem vaja. Selle olemasolu on lausa hädavajalik.

Kust saada rõõmu? Kas see tuleb meist väljastpoolt või saame ka ise midagi teha, et olla rõõmsamad ja tervemad? Jah, tõesti, rõõm ja tervis käivad käsikäes. Ja mitte ainult vaimne, vaid ka füüsiline tervis. Rõõm on emotsioon, mille tekkes mängib suurt rolli aine nimega serotoniin, mida nimetatakse ka õnnehormooniks.

Kuid peale hea tuju reguleerib see aine ka seedimist, head und ja palju muid funktsioone. Tal on palju võimu meie tuju ja käitumise üle. Näiteks ütleb Yale’i ülikooli teadur Thomas Carew: „Serotoniin on vaid üks orkestri molekulidest. Kuid selle asemel, et olla trompeti- või tšellomängija, on ta dirigent, kes tegelikult juhib kõike seda, mis ajus toimub.“

Mis on rõõmu allikaks? Kuidas saame iseennast aidata, kui rõõmu nappima kipub? Kas saame seda vaid keemiliselt toota, leiame ümbritsevast keskkonnast või veel kusagilt? Ei hakka siinkohal üles lugema kõiki keemilisi ühendeid, mis serotoniinitaset tõsta aitavad, aga on tõesti toiduaineid, mis aitavad seda teha: pähklid, seemned, linnuliha, lõhe, marjad, puu- ja köögiviljad ehk tervislik ja mitmekülgne toitumine. Serotoniini aitab toota ka liikumine, piisab isegi õhtusest jalutuskäigust või aiatööst, et keha seda juurde toodaks.

Aga arvan ka, et üheks parimaks rõõmu allikaks on tänulik meel. Tänumeel kõige selle üle, mis Jumal laseb meile osaks saada, olgu selleks päikselised päevad või hallaööd, hirmutavad äikesepilved taevas või elustava vee vulin. Igal asjal on oma aeg ja vaid Jumal teab, millal milleks õige aeg on. Nii võime teda tänada ja kiita igal ajal ning rõõmsad olla.

Kristlik usk on rõõmus usk. Ka meie laulud vaimulikul laulupeol on rõõmsad, igaüks omal kombel. Olgu selleks laulupeo motolaul, Rein Kalmuse „Saladus“, võimas Rudolf Tobiase „Eks teie tea“ või mõtlikud rahvakoraaliseaded. Laul ei pea selleks, et meile rõõmu valmistada, olema tempokas ja üdini mažoorne. Kaasaegset peavoolumuusikat kuulates jääb mulje, et vaid kiire ja kõva tümps aitab rahval ennast hästi ja rõõmsalt tunda. Minu arust võib rõõmu tuua ka rahulik ja minoorne pala.

Kõige olulisem on sealjuures meie südame meelsus. Paraku tundub vahel, et koraalid meie kirikutes kõlavad emotsioonitult ja ilma rõõmuta, pikaldase kulgemise ja lihtsalt äralaulmisena. Eks paljud pärinevad ka mitmete sajandite tagant ja võivad tunduda võõrapärased. Kuidas siiski laulda meie koraale nii, et süda hüppab rõõmust sees?

Olen nõus väitega, et isegi väike tempo lisamine annab laulule hoogu juurde. Aga ainult tehnilisest muudatusest ei piisa. Vaja on ikka ja jälle sedasama rõõmsat südant, eriti laulujuhile ehk organistile – siis saab ka kogudus sama emotsiooniga kaasa minna ja oma rõõmuhääle taeva poole tõsta!

Nii jõuangi järgmise väiteni – meil on vaja rõõmsaid organiste ja koorijuhte! Kelle serotoniinitase oleks kombes ning südamed Jumalale igal ajal kiitust ja tänu laulaksid! Ehk et kes tervislikult toituksid, hästi puhata saaksid ja piisavalt liiguksid. Kes ennast kogu ihu ja hingega Jumala hoolde usaldaksid ning igas olukorras tänu ja rõõmu iseenda sees üles leiaksid.

Vaimulik laulupidu on rõõmus pidu, mida oleme nii pikalt oodanud. Kuid eks seda suurem on ka rõõm meie sees, et ta nüüd lõpuks käes on. Et saame ammuõpitud laulude kaudu oma rõõmu ka teistega jagada. Et saame olla koos, kristlased üle Eesti ja mujaltki maailmast, saame olla ühes hingamises ja õlg õla kõrval. Saame näha rõõmu oma kaaslaste silmades ja tunda Jumala armu meie kõigi üle. Soovin kõigile lauljatele ja kuulajatele rahu ja rõõmu südamesse!

Tuuliki Jürjo

EELK Kirikupäeva ja Laulupeo SA juhataja