Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rõõmu- ja tänupäev Mustvee kirikus

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Pühapäeval, mil paljud inimesed
valimisärevusest haaratud olid, leidsid Mustvee kirikus aset sama olulised
sündmused – õpetaja Eenok Haamer pühitses aastakümneid hääletuna seisnud oreli.


Eenok Haamer on silmnähtavalt rõõmus, et
kirikus võivad orelihelid kõlada.


Ebatavaliselt valgusküllasesse kirikusse
astudes tekib tunne, nagu oleks läbi karge ja vihmase sügisilma äikeselisele
aasale sattunud – heledad toonid mõjuvad soojalt. Enam kui 40 aastat kogudust
teeninud õpetaja Eenok Haamer annab selgitust värvivaliku kohta: «Tahtsime, et
pühakojas paistaks päike ka siis, kui ilm on pilvine.» Tuleb tunnistada, et see
eesmärk on saavutatud.

Oreli päästeoperatsioon

Järgmisena torkab silma rõõmsa olemisega
pisike orel – päeva peategelane. Pealtnäha ei saa arugi, et tegemist on eaka
ning ajaloolise pilliga. 1883. aastast pärinev W. Müllverstedti orel on Mustvee
kirikusse jõudnud Pindi kirikust õige omapärasel kombel. Nimelt jõudis 1964.
aastal äsja abiellunud Eenok ning Eha Haameri kõrvu uudis, et väärikas
instrument tahetakse prügimäele viia – kolhoosil jalust ära. Tänu kiirele
reageerimisele õnnestus Haameritel orel Mustveesse transportida ning päästa
kindlast hukatusest. 41 aastat seisis pill kirikus ning ootas oma aega.
Tegelikult pole Mustvee kogudusel orelit olnud 1939. aastast alates, mil kirik
peaaegu maha põles.

Imed tänases päevas

Selle aasta jaanuaris märkasid hinnalist
pilli sakslased, kes asusid Saksamaal kohe oreli renoveerimiseks raha koguma
ning peagi õnnestus orelimeister Olev Kentsi abiga pill jälle kõlama panna.

Koguduse jaoks on pillide kuninganna
elluäratamine väga oluline sündmus, sest seni on jumalateenistustel
aastakümneid kasutatud süntesaatorit. Taastatud orel on küll väike, aga kuna
pühakoja akustika on väga hea ning südamed soojad, siis pole enamat vajagi.

Oreli pühitsemise jumalateenistus tõi
kirikusse rohkem inimesi kui tavaliselt pühapäeviti, ka teenistus oli seekord
erilisem – rikastatud muusikapaladega koguduse koori ning Maarja Haameri
esituses. Hiljem sai ühises kohvilauas üksmeelselt nähtu ning kuuldu üle arutleda
ja rõõmu tunda, et üks osa kaugest pärandist on taas päästetud.

Olles sellel kargel pühapäeval hetkeks
Mustvee koguduseellu sulanud, pidin mitu korda mõtlema, kuidas sellised
imelised asjad sünnivad ning mis tingib nende püsimajäämise. Vastuseks saab
olla vaid armastus ja usaldus. Selles vaimus on Mustvee kogudus püsinud
aastakümneid, kandes endas selgelt tajutavat soojust ning avatust. Selles
vaimus saab nii mõnigi asi võimalikuks.

Anna-Liisa Vaher

Jaga