Sa ei ole üksi

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

November on vanade eestlaste hingedeaeg. Meie iidset hingedepäeva on peetud muinasusundi väljenduseks. Tõukub see aga siiski pigem kristlikust kalendrist, kuigi kalmudel küünalde süütajad seda ehk enam ei mäleta.

Loone Ots. Foto: Eesti Kiriku arhiiv

Pühakutepäevast ehk 1. novembrist mardipäevani ehk 9. novembrini, mõnel pool ka üheksa päeva enne ja üheksa pärast marti kestab ka vähem tuntud jaguaeg. Siis ei tehta suuri ega argiseid toimetusi, vaid istutakse kergemate näpu- ja puutöödega toas ning räägitakse vaikselt. Nii ei sega elavad surnute rahu, on arvanud näiteks Kuusalu rahvas.

Udu sisse on hea end peita

Jaguajal olla ilm udune, aga soe. Teisest ilmast tulijad toovad udu kaasa või on udu mõnus mantel, mille sisse neil on hea end peita. Need ja paljud muud huvipakkuvad rahvapärased selgitused on ikka ja taas seotud ristiusuga. Eks kanna pühakudki valgeid rõivaid ja on surilinadki läänemaailmas valged.

Kui palju on neid, kes istuvad jaguõhtutel üksi? Usun, et palju. Kelle lähedased on juba manalateil, kelle lapsed kaugetel maadel. Aga üksi võib olla ka keset suurt lärmirikast rahvamassi.

Keskealised tunnevad end üksi, sest neil pole olnud või pole enam elukaaslast, pole häid kolleege, pole läbisaamist perega. Noored on üksi, sest tunnevad, et neil ei ole hingesõpru. Vähene valgus tingib kergemini masendust, surutist, ängi, spliini, depressiooni – ka halval lapsel (hingeseisundil) võib olla mitu nime. Sõnade rohkus on tõend, et äng on eestlasele liigagi tuttav nähtus.

Tumetujus tundub maailm väärtusetu

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Oled juba tellija? Logi sisse