Saatus on pannud mu siia elama

Nostalgiaga meenutan ämma, äia ja eksabikaasa talu Ida-Virumaal murakaraba ääres. Häärber oli suur, nelja magamistoa ja kahe köögiga. Talu juurde kuulusid kõrvalhooned ja elu kulges kindlat rada: tõusti hommikul vara, laupäeval söödi ahjus küpsetatud kartuleid soolalihaga, pühapäev oli puhkamiseks. Nagu paljudes ümberkaudsetes taludes, oli sealgi klaver. Üleojade suguvõsa oli väga musikaalne. See oli ilus aeg, mida võib meenutada. Aga maailm on muutunud ja see aeg enam ei kordu.
Minu Eesti on olnud linn ja muusika, koorimuusika, mis on täitnud kogu minu elu. Olen linnalaps ja mul polnud  ühtki maavanaema. Hingeside on Tartuga, kust on pärit emapoolsed sugulased ja ristiema, kelle juures olin suvel. Ristiema rääkis toredat Tartu murret: mindi uulitsale, turu pääle, surnuaia pääle. Ema nuttis Tartut elu lõpuni taga, talle ei meeldinud Tallinn. Aga saatus pani mind pealinna elama.
Ma pole kunagi mõelnud, mis on minu Eesti. See on keel, mida ma oskan ja mida kõnelesid mu esivanemad. Mulle ei meeldi legendid, mida loome oma rahva erilisusest. Oleme üks osa maailmast oma inimlike vooruste ja väärustega.
Minu elu on minu töö, seotud laulu, õpetamise ja laulupidudega. Tulemas on laulupeo 150. sünnipäev ja peo motoks on valitud „Minu arm“. Arm-armu ja sealt edasi armuline, armuandmine, armulaud jne. Aga sõna „arm“ saab käänata ka arm-armi, armiline. Mõlemad tähendused on Eestile sobivad. Meie rahvuskehand ongi sügavalt armiline. Haavu on olnud palju ning mõni haav armistub väga aeglaselt.
Laulupeorepertuaari kinnitamisel oli küsimus, kas võtame kavva venekeelse laulu või mitte. Me ei saa üle haavast, mis on seotud poliitikaga.
Tänu kellele on meil laulupeod? Saksa pastoritel oli inimlik mõõde südames. Eduard Ahrens koostas eesti keele grammatika. Mulle meeldib, et Kuusallu püstitati talle ausammas. Laulupidude traditsiooni laenasime, vaatasime, et saksa mehed tulevad kokku, laulavad nelja häälega, teeme meie ka.
Teisest küljest on meie kõrval Peterburi oma maailmakultuuriga. Kuhu suundusid  muusikanäljas eesti poisid, vaesed kui kirikurotid? Peeter Süda ja Mart Saar ning Cyrillus Kreek, kes panid meie koorimuusikale omanäolise pitseri ja hakkasid kasutama rahvalaulu. Nad õppisid Peterburis ja keegi ei rikkunud neid seal ära.
Mida ma hindan eestlaste juures, on õppimisvõime, soov väljuda kitsast piirist ja õppida mujalt. Kunstnikud suundusid Pariisi, muusikud Peterburi. See on nagu saatuse iroonia, et meie, kes nii kangesti võitleme  rahvusluse eest, ei taha olla tänulikud koha eest, kus on õpitud. Meie rahvusliku muusikalise keele kujundaja Veljo Tormis on õppinud Moskvas.
Deklareeritud on, et saabuva XXVII laulupeo esimene kontsert on pühendatud Õpetajale. Läti keeles tänatakse Cimze seminari, Peterburi konservatooriumile on pühendatud üks Rimski-Korsakovi orkestripala, aga ei ole suuremeelsust või julgust, et laulda üks Tšaikovski või Bortnjanski laul. Kui räägime rahvuslikkusest, mille üle oleme uhked ja peame olema tänulikud, siis Eesti Vabariik ei varise kokku, kui laulupeol kõlaks ka venekeelne laul. Igatsen, et võiksime õppida rohkem suuremeelsust.
Mina näen laulupidudes mitte niivõrd kunstilist väärtust kui haridusprogrammi, pikaks ajaks rahvast ühendavat haridusprogrammi nii õpetajatele kui lastele. Uus repertuaar, mida tuleb sageli omandada ka õpetajatel, on täienduskoolituse meetod, mida me pole osanud tähtsustada. See on tohutu fenomen laulupeoliikumise juures. Oleme viimasel ajal hakanud rääkima, et laulupeoks valmistumine on tohutu töö, aga see on ka hariv töö.
Oleme harjunud laulupidu võtma kui meie identiteedi väljendust, aga koorilaulus saavad kokku kaks kunsti. Kui palju ilusat poeesiat läheb koorilaulu kaudu läbi inimeste südamete! Me ei mõtle sellele. Kui palju on Juhan Liivi viisistatud, aga ka Paul-Eerik Rummot, Jaan Kaplinskit, Betti Alverit. Selles mõttes on laulupidu mitmekordselt rikastav.
Ja mis mind veel vapustab, on Arvo Pärdi ütlemine, et pillid on inimese looming, hääl Jumala oma. See, et eesti rahvas laulab, on pateetiliselt öeldes Jumala puudutus.

 

 

 

 

Ene Üleoja,
Eesti Vabariigi kodanik