Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100: 6. osa

1947. aastal jõudis Saksamaalt Rootsi Eesti Kiriku pikaaegne peatoimetaja Jakob Aunver ja asus kohe tegelema eestikeelse kirjavara väljaandmisega. 1947. aasta jõuluks ilmus esmalt kiriklik jõulualbum Kodukirik, mida trükiti 2000 eksemplari. 1948. aastal ilmus Kodukirik taas, sel korral 1500 eksemplaris.

1950. aastaks jõudis kirjanduskomisjon nii kaugele, et Jakob Aunver sai teatada rõõmsat uudist – jõuludest alustab ilmumist kiriku uus perioodiline väljaanne. Järjepidevuse säilitamiseks Kodu-Eestiga pandi häälekandjale nimeks Eesti Kirik ja sisu osaski säilitas väljaanne sama joone, mis oli enne sõda kodumaal. Eesti Kirik täitis olulist rolli koguduste elu kajastajana, sest kogudused asusid ju üle maailma. Aastatel 1950–1989 ilmus ajaleht Eesti Kirik Rootsis, seejärel kuni 2007. aastani Kanadas.

Ajalehe peatoimetajaks sai praost Jakob Aunver ja toimetuse juurde loodi kolleegium, mille koosseis sai võrdlemisi suur. Sellesse kuulusid piiskoplik vikaar Johannes Oskar Lauri, Rootsis elavad praost Aleksander Täheväli ja Richard Koolmeister, Ameerika Ühendriikides elavad prof Arthur Võõbus ja praosti kohusetäitja Aleksander Hinno, Inglismaal elav õpetaja Jaak Taul, Kanadas teeniv praost Manivald Heinam, Austraalias teeniv praosti kohusetäitja Friedrich Stockholm ja Saksamaal elav õpetaja Toomas Põld.

Aastate jooksul toimetuse koosseis küll muutus, aga kogu väljaandmise aja juhinduti põhimõttest, et toimetuse koosseis peegeldab kiriku jagunemist eri maailmajagude vahel. Nii näiteks kuulusid toimetuse koosseisu veel õpetajad Rudolf Reinaru, Thomas Vaga, Uudo Tari Ameerika Ühendriikidest; Otmar Pello, Edgar Heinsoo, Albert Roost, Andres Taul, Tiit Tralla ja Karl Raudsepp Kanadast; Oskar Juul, Johannes Aarik, Hans Henning Lüdig, Allan Taruste ja Einar Kiviste Austraaliast; Albert Enno Aaviksaar ja Lagle Heinla Inglismaalt; Karl Laantee ja Tõnis Nõmmik Argentinast; Konrad Veem ja Heiner Erendi Rootsist. Toimetuse kolleegiumi on kuulunud ka õigusteadlane Artur Taska ning helilooja, dirigent ja organist Roman Toi.

Õpetaja Richard Koolmeistri vedamisel hakkas taas ilmuma ka Eesti Kiriku lastele mõeldud väljaanne Laste Sõber. Tema võttis 1977. aastal üle ka Eesti Kiriku peatoimetaja ameti. Enne teda oli aastatel 1975–1976 olnud Eesti Kiriku peatoimetaja Konrad Veem. Alates 1980. aastatest oli ajalehel ka väljaande kokkupanekuga tegelenud tegevtoimetaja. Neid ameteid täitsid aastate jooksul Ervin Pütsep (1983–1989), Lilian Tõnisson (1989–1995), Valdek Raiend (1996–2003) ja Toivo Ok (2004–2007).

Kui esimesel aastal ilmus kuus numbrit, siis järgmistel aastakümnetel anti aastas välja 12 numbrit. Tavaliselt oli väljaande pikkuseks 24–32 lehekülge. Alates 1975. aastast ilmus Eesti Kirik kuus korda aastas ja alates 1982. aastast neli korda aastas.

Vastutavaks väljaandjaks otsustas EELK komitee paluda Rootsi kuningliku hoovijutlustaja Sven Danelli, kes oli enne Teist maailmasõda teeninud Noarootsi koguduse õpetajana. Viimasest saigi kuni oma surmani 1981. aastal Eesti Kiriku vastutav väljaandja. Seejärel võttis tema ameti üle toonane pagulaskiriku peapiiskop Konrad Veem ja hiljem juba järgmised kirikujuhid: aastatel 1989–1992 piiskop Karl Raudsepp ja aastatel 1992–2006 peapiiskop Udo Petersoo.

Ajalehe väljaandja oli sihtasutus Eesti Vaimulik Raamat. Eesti Kirik jätkas paguluses ilmumist ka pärast seda, kui 1990. aastal alustas Eesti Kirik kodumaal taas ilmumist. Pagulaste keskel ilmunud Eesti Kirik lõpetas ilmumise 2007. aastal.

Luteri kiriku aastaraamatud Nõukogude Eestis

Ehkki usulise kirjavara trükkimine oli Nõukogude ajal rangelt piiratud, ilmus võimude loal siiski üksikuid luteri kiriku aastaraamatuid. Kõik väljaanded läbisid range eelkontrolli.

Esimese väljaandena anti 1957. aastal välja EELK aastaraamat 1956, kus oli teaduslikke käsitlusi Uku Masingu, Kaide Rätsepa jt sulest, aga ka kirikuelu kroonika ehk peaasjalikult ülevaated 1949. aastast Nõukogude Eesti kirikut juhtinud peapiiskop Jaan Kiiviti välisvisiitidest. Viimaks trükiti ära mõned elulooülevaated sõja järel lahkunud vaimulikest.

Aastaraamat oli mõeldud välismaailmale, näitamaks, et Eesti usuelus pole midagi muutunud ja usulisi väljaandeid ilmub endiselt. Sestap saadeti aastaraamatu ligi sadakond eksemplari pagulasvaimulikele. See oli muidugi pelk fassaad, mida tõestas ka tõsiasi, et ehkki järgmise aastaraamatu materjal oli koos, seda välja anda ei lubatud. Nii tekkis kirjastustegevusse aastakümnetepikkune paus. Poelettidele 1956. aasta EELK aastaraamat ei jõudnud.

(Järgneb.)

Priit Rohtmets