Sajand seljataga

8. juulil tähistas emeriitpeapiiskop Andres Põderi ema Elviine Põder 100. sünnipäeva.

Pilk selge ja naeratus näol, tervitab väärikas eas vanaproua Elviine koos poja Andresega mind ja minu uudishimulikku assistenti, üheksa-aastast poega Hendrikut Pärnu ülejõe linnaosa kodumajas.
Kui ei teaks, palju aastaid proual seljataga on, ei oskaks seda välimuse järgi kuidagi aimata. Kaks keppi küll toeks, aga vaim on kadestamist väärivalt värske. Veel eelmisel aastal käis Elviine ise lähedal asuvas poes, viimasel kahel aastal on siiski ka abiline olemas. «Ta on erakordne, väga nooruslik ja kärme,» kiidab Elviine oma naabrist abilist, kes on temast 30 aastat noorem.

Loodus ja kirik
Emeriitpeapiiskopi lapsepõlvekodu tubade seintel tõmbavad tähelepanu rohked maalid, paljud juubilari enda maalitud. Silma jääb, et lemmikteemaks on loodus, eriti lilled.
Loodusarmastust kinnitab ka Andres Põder, kes küsimisele, mida ema talle eluteele kaasa on andnud, toob esimesena välja just huvi looduse vastu.
Juba enne kooli ja algklassides sai Andresest suur liblika- ja sitikakoguja, hiljem juba topiste tegija ja naturalistide jaama külastaja. «Tahe ümbritsevat tundma õppida on emal olnud alati väga suur, siiani loeb ajalehte. Ema peab siin omamoodi väikest salongi. Peaaegu iga päev käivad sõbrannad, ema katab laua ja siis arutatakse kõik maailma asjad läbi,» jagab emeriitpeapiiskop.
Teisena toob ta välja, et tema kontakt kirikuga sai alguse eelkõige ema kaudu. «Isa Johannes oli õigeusklik. Nagu meestel sageli, polnud tema kirikuskäimine nii aktiivne,» nendib Andres Põder.

Aastad ja tervis
Veidi segadusse ajab minu väikest assistenti vastus teda põletanud küsimusele, et mis tunne on olla saja-aastane. «Vanadus võib olla, aga siis peab ka tervist olema. Kui vanadus on ja tervist pole, siis pole selle saja aastaga midagi peale hakata,» sõnab proua Elviine tõsiselt. Andres Põder lisab, et see ongi huvitav, et nii kaua kui tema mäletab, on ema kogu aeg kurtnud halba tervist.
«Eks haigused olid, aga visadus on kandnud,» võtab poeg ema tervise teema kokku. «Mäletan, et oli umbes seitse-kaheksa aastat 2000. aastast puudu, kui mõtlesin, et mina nii kaua ei ela. Aga näe, kus nüüd aeg on, ja minul ikka hing sees,» muheleb juubilar.

Töö ja armastus
Veelgi enam saab väikemees imestada ja tundub, et veidi pettudagi, kui uurin, kas vanaproual on pikaealisuse saladus. «Tuleb teha rasket tööd, lapsepõlvest saadik: töö ja töö, puhkuse aegu pole olnud,» ütleb Elviine.
Pikale eluteele tagasi vaadates selgub, et Läänemaal Karuse kihelkonnas sündinu pidi pere noorima lapsena isa surma järel juba 13aastaselt õpingud katkestama ja ema kõrval täistööinimese elu alustama.
Helgematele teemadele juttu suunates küsin, kuidas armastuse leidmine käis. Elviine sõnab: «See oli kõrvaline asi. Minule poisid pähe ei hakanud. Tutvuse tahtjatest puudust ei olnud, ent kui teed rasket talutööd, ei jää õhtul muudeks mõteteks jõudu.»
Abikaasa Johannesega kohtuti küla tantsuõhtul. «Vaatasin, et tõsise vaimuga poiss, ja juba tegi abieluettepaneku. Nii ta läks. Ega ma kahetse. Ta ei ütelnud mulle kunagi ühtegi halba sõna.
Elasime 46 aastat, aga omavahel tüli ei olnud. Eks ma iseloomu kõige rohkem tähele panin valides,» sõnab üks väheseid elusolevatest vabadussõdalase leskedest.
Läänemaalt koliti kolhooside loomise eest 1950. aastal Ida-Virumaale ja nelja aasta pärast edasi Pärnusse, kuhu Johannes Põder perele oma kätega kodu ehitas.

Õiglust ja ausust
Usust kõneldes ütleb Elviine: «Paistab, et Jumal nõuab õiglust ja ausust inimestelt. Ei ole sedasi, et ükskõik mis teed, on hea.» Tema sünnikülas olid kõik kirikulised, nii noored kui vanad. Kirikus käimine oli väga populaarne. Ka kodus palvetati, kiriku vaim elas perekonnas.
Poja Andrese huvi usu vastu märkas Elviine varakult. Ta meenutab, et kord, kui Andres oli 4–5aastane ja Pärnu kirik rahvast väga täis oli, pakkunud ta, et tõstab poja üles, et laps midagi näeks. Andres vastanud, et ega see vaatamine teda huvitagi. Poiss tahtis kuulata, mida õpetaja rääkis.

Elu mõte
«Elus on kõige olulisemad tervis, inimestega suhtlemine ja üksteisest arusaamine,» leiab elukogemustele tagasi vaatav vanaproua. Elu mõtte üle arutledes arvab ta, et kui elu on antud, siis tuleb elada nii hästi, kui on võimalik.
Rõõmu teeb sajandivanusele vanaprouale, kui poeg abikaasa Marjega ning pojapojad Thomas-Andreas ja Johann-Christian peredega külla tulevad.
Kui küsin lõpetuseks, kas on jäänud unistusi, vastab Elviine naerdes, et ei ole, millest sa veel unistad saja-aastasena, ent lisab siis mõtlikult: «Unistus on see, et peaks lõpp ka rahulikult tulema.»
Kätlin Liimets