Saksimaal ja Tüüringis, kus elasid Luther ja Bach 3. osa

3.

1228. aastal astus Elisabeth frantsisklaste ordusse. Ordu toel saigi ta oma eluajal heategevust teha ning laiendada. 1235. aastal kuulutas paavst Gregorius IX Elisabethi pühakuks ja teda peetakse ordu üheks suuremaks pühakuks. Elisabethi ennastohverdav elu äratas imetlust kogu kristlikus maailmas, temast on mitmeid pärimusi.
Kord südatalvel läinud ta lossist välja, kaasas põlletäis toitu vaeste jaoks. Teel kohtas ta oma abikaasat, kes küsis, mis tal põlle sees on. Kui Ludwig Elisabethi põlle sisse vaatas, oli see täis roose ning kui mees kummardus teda suudlema, nägi ta oma naise nägu taevalikult kiirgamas.
Teine lugu jutustab, et kord viis Elisabeth pidalitõbise enda juurde koju ning pani oma voodisse magama. Kui tema abikaasa koju saabus, süüdistas ämm Elisabe­thi selles, et naine jagab voodit räpase võõra mehega. Jumal avas Ludwigi silmad ning too nägi pidalitõbise asemel ristilöödud Kristuse kuju.
Elisabeth on pagarite, kerjuste, halastajaõdede, pitsikudujate ja heategevusühingute kaitsja. Temalt palutakse abi isegi hambavalu puhul.
Marburgis on võimalus heita pilk veel Saksamaa maapõuevaradele, seal on leitud ja kaevandatud nii kulda ja hõbedat kui erinevaid poolvääriskive. Elisabethi kiriku taga asuva väikese muuseumi külastus on piletiraha väärt.
Muidugi poleks õhtusöögid – Saksa vorstid ja punane hapukapsas – olnud kaugeltki nii maitsvad, kui juba meie reisidel kohanenud hea seltskond poleks laudkondi liitnud ja vastastikku inspireerinud. Ka õpetaja Hiob oli nagu alati aldis vastama kõigele, mis kellelgi iganes veel mõttelõnga sõlmis. Uued reisijad imestasid, kuidas küll rahvas oma õpetajat kuulab.

J. S. Bach osutus suureks rännumeheks
Andres Uibo viis meid Bachi muusikalise geniaalsuse kogemiseks ühel hommikul kenasse maakirikusse Grossengotternis Eisenachi lähistel. Taas kaunid sügismaastikud, kena väike linnake, huvitav kirik. Silmale meenutas sealne kodumaa kirikuid, näiteks Pilistvere või Rõngu pühakoda oma 13.–14. sajandist pärit hoone välisilme ja ümberehitatud 18. sajandi sisuga.
Pidime siiski kogema, kui palju on Saksamaal rohkem raha kirikute kordategemiseks ja korrashoidmiseks, ehkki kohalik kirikuõpetaja möönis oma tutvustavas sõnavõtus meiega vägagi sarnaseid muresid. Et noored lähevad tõmbekeskustesse tööd otsima ja kirikus on pühapäeviti aina vähem igakordseid käijaid.
Kuulasime kaua võimsat orelimängu unikaalsel Trosti orelil, mis oli Bachi sõbra ehitatud. Meil lubati ka orelit lähedalt kogeda, Andres Uibo oli juba bussis sellest pillist pikema sissejuhatava tutvustuse teinud. Saime Andres Uibot orelil kuulda veel õhtul imelises Dornheimi külakeses. Sealses kirikus laulatati Bach oma esimese abikaasaga. Koguduse juhatuse esimees oli nii lahke, tuli kaugelt kodust laupäeva õhtul, avas ajaloolise võtmega kirikla ja kõneles meile pikalt sealse koguduse tööst ja vanema rollist selles.
Pühapäeva hommikul olime kõik jumalateenistusel Eisenachis Püha Georgi kirikus, kus 1685. aasta 23. märtsil ristiti Johann Sebas­tian Bach ja too ristimisvaagen on praegugi veel kasutuses. Sesse kirikusse on maetud Nicolaus von Amsdorf, maailma esimene luterlik piiskop, siin on laulatatud Ludvig IV ja hilisema pühaku Elisabethi abielu, siin on jutlustanud Martin Luther.
Eisenachis, Bachi sünnilinnas, on väga põhjalik Ba­chi loomingut ja elulugu käsitlev muuseum, maja asub linna keskväljakul. Siinsed väljapanekud pakuvad ideaalset võimalust eraldi kõrvaklappidest kuulata helilooja loomingut, samuti jälgida tema elu üle peetavate muusikaliste ja filosoofiliste diskussioonide erinevaid seisukohti.
Palju on muutunud ajaga, palju aga rikastunud. Nüüd on teada, et jaapanlased Euroopa heliloojaist just Bachi erilisena hindavad. Samuti on teada, et India muusikud on võrrelnud tema loomingu variatiivsuse rikkust India põlismuusika raagadega.

(Järgneb.)
Juune Holvandus