Sakslaste Eestist lahkumise aeg

Heidame tagasipilgu 1939. aasta novembrisse läbi kirikuelu sündmuste.

Luterliku kiriku hooldaja J. Varik kutsus 8. novembril Tallinna Börsisaali kokku kirikuõpetajate koosoleku. 140 suust kõlas vägevalt alguslaul „Kuis pean vastu võtma“. Tähelepanelikult kuulati prof J. Kõpu ettekannet koguduse ülesannetest, milleks tähtsamatena sai ära märgitud Jumala sõna kuulutamine ja Jumala tahte teostamine siin maailmas. 

J. Varik oli enda kanda võtnud selgitada veel kord õpetajate ülesandeid, toonitades, et õpetaja on teenija, kes peab hoolitsema selle eest, et kirikus valitseks „lihtne haritud toon“, etteheiteid variserlikkusest tuleb aga võtta tõsiselt. Ühtlasi selgitas kiriku hooldaja kavandatavaid muutusi kiriku põhikirjas, mis esitatakse kinnitamiseks vabariigi valitsusele. Hea oleks, kui juba jõuludeks saaks ametisse uue piiskopi. Lauldi veel „Õnnista ja hoia“ ning mindi laiali lootuses, et luterliku kiriku siseelu jälle korda saab.

Kogudused likvideeriti

Jätkusid ümberkorraldused seoses sakslaste „Vaterlandi“ kolimisega. Likvideeriti Niguliste ja Oleviste, Narva Püha Johannese, Nõmme Lunastaja, Peetrimõisa, Rakvere ja Paide Püha Risti saksa kogudus. Oleviste kirik otsustati sulgeda, kuni selgub, kellele see läheb. Nigulistes pidas Toompea saksa koguduse õpetaja E. Hausen veel jumalateenistusi saksa keeles kuni viimase ümberasujate laeva lahkumiseni. Nigulistet tahtsid endale õhtukogudus „Emmaus“, Tallinna Pauluse kogudus ja Jaani 3. pihtkond.  

Tartu Jaanis pidas 19. novembril esimese eestikeelse jumalateenistuse Arnold Kerem. Rahvast oli palju tulnud. Eriti rohkelt olid esindatud haritlased.

5. novembril sai üle hulga aja kuulda jälle vaimulikku suurvormi. Tartu Helikunsti Selts tõi Pauluse kirikus ettekandele Haydni oratooriumi „Loomine“, milleks oli lisaks oma koorile appi võetud Tartu Õpetajate Seminari koor.

Tartus oli 5. novembril traditsiooniline rahvarohke Gustav II Adolfi mälestamine rootsikeelse jumalateenistusega ülikooli kirikus. Tegevad olid Hjalmar Pöhl Vormsilt ja teda abistanud õpetaja Kimmel. Laulis Arno Niitof. 

Koorilaul au sees

Tallinna Linnamisjoni noortekoondise viienda aastapäeva puhul oli 12. novembril Tallinna Kaarlis jumalateenistus. Jutlustas mag L. Teder, laulsid koondise segakoor A. Pärna juhatusel ja solistid. Õhtul oli koosviibimine linnamisjoni majas, kus räägiti ülesannetest, mis linnamisjoni noorte ees seisid, eriti haigete ja vanadekodude külastamine.

Ülemaailmse noorte palvenädala puhul olid jumalateenistused kõikides Tallinna kirikutes. Algusjumalateenistust Jaani kirikus läbis mõte, et on vaja palvetada ja koos töötada teiste maade noortega maailma rahu nimel. Samalaadsed jumalateenistused olid veel 16. novembril Kopli kirikus (õpetaja H. Karm) ja 17. novembril Peetelis (P. V. Koppel). Nädala lõpujumalateenistus oli 18. novembril Soome-Rootsi Mihkli kirikus, kus jutlustas õpetaja Juhkental. 

12. novembril õnnistasid õpetajad Soomre ja Hiiemets kontsert-jumalateenistusel Väike-Maarja kirikus sealse muusikaseltsi lipu. Lisaks koorile esines Kaitseliidu Harju maleva orkester. Lipul oli aastaarv 1879, mis näitas püsiva koorilaulu harrastamise algust Väike-Maarjas.

Kodavere kirikukoor oli otsustanud ilmalikumatele radadele minna, muutudes Kodavere Laulu- ja Mänguseltsiks. Sel puhul oli 19. novembril Ranna seltsimajas avapidu ja -aktus. Vaimulik osa sellel üritusel siiski oli – sellekohase kõne pidas õpetaja Hiisjärv.

22. novembril avas praost Kubu Gonsiori tn 6 Tallinna praostkonna sotsiaaltoimkonna lastetöö haruna lasteaia. Hakkas see töötama senise saksa lasteaia ruumes, mis asutati üle 40 aasta tagasi õpetaja Huhni mälestuseks.  

Vaikne aeg

Surnutepüha 26. novembril möödus vaikselt ja tõsises meeles. Lõbustuskohad olid suletud, kirikud rahvast täis, kalmukünkad küünalde ja pärgadega ehitud. Sõjaväekalmistul teenis õpetaja Stokholm, Liival õpetaja Horn. Kirikutes kõlas tõsine leinalik muusika.

Surnutepühal lahkus oma Jumala juurde 75 aasta vanuses südamehaiguse tagajärjel Järva emeriitpraost Christoph Beermann, kes siin alates 1937. aastast pensionäripõlve pidas. Sündinud oli ta 20. juulil 1864 Põltsamaal kirikute ehitusmeistri pojana. Õppis Tallinna gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis. Teenis pastorina Kaukaasias, oli sõjaväepastor ja kirikuõpetaja Strelnas. Aastal 1916 sai temast Peetri koguduse õpetaja Paides ja 1929 Järva praost.

Ka köstrite peres oli kaotusi. 5. novembril lahkus igavikku endine kauaaegne Pühajõe köster, 16. augustil 1855 sündinud Juhan Kullik.

Kurb oli see kuu küll, kuid nii mõnelgi pool oli põhjust pidada juubeleid. 23. novembril tähistas emeriitköster Gustav Anniko oma 70. sünnipäeva. Ta oli töötanud kooliõpetajana, hiljem aga köstrina Lihulas ja Nõval.

Veel teiselgi köstril oli sel kuul tähtpäev. August Voldemar Siiakul sai 30. novembril täis 40 aastat kirikumuusiku ametis. Sündinud oli ta 8. veebruaril 1878, alates 1. juulist 1931 oli ta toomkiriku köster.

Tähtpäevi

Ametijuubel oli Puhja õpetajal Tõnis Markusel. 29. novembril sai tal täis 25 aastat vaimuliku ametis.

Juubel paistis vastu ka 28. novembril aset leidnud Narva-Alutaguse praostkonna sinodil. Valiti uus praost, sest senine praost Jakob Jalajas pidi 1. detsembril saama 70aastaseks ja ta kavatses minna emerituuri. Kandidaatideks olid luterliku kiriku hooldaja J. Varik, A. Alver Viru-Nigulast ja V. Kuljus Iisakust. Valiti Varik. Otsustati ka Pühajõe abikogudus tunnistada iseseisvaks.

26. novembril tähistas Võru õigeusu Katariina kirik oma 135. aastapäeva. See oli 1793. aastal, kui keisrinna Katariina II kiriku ehitamiseks loa andis, pühitsemise ja avamiseni jõuti aga alles 24. novembril 1804. Sisustuse sellele kirikule kinkis keiser Aleksander I. Praegu teenis kirikus ülempreester Joh. Randoja.

Suurimat vastukaja pälvinud tähtpäev oli aga prof Johan Kõpul, kes 9. novembril sai 65aastaseks. Sel puhul märgiti ära tema suuri teeneid kiriku, eriti aga ülikooli usuteaduse professorina. Viimase uudisena valiti ta usuteaduskonna dekaaniks. J. Kõpp oli tegev ka 27. novembril aset leidnud Jakob Hurda mälestamisel tema 100. sünniaastapäeva puhul, rääkides Hurda tähtsusest tänapäeval.

Mati Märtin