Saku kogudus on elav ja muutub pidevalt

Magada öö kiriku keldris altari all oli esmakordne kogemus. 2020. aasta 21. detsembril pühitsetud Saku kirikus tegutsev Toomase kogudus just sellist võimalust oma külalisele, aga ka palveränduritele pakub.

Saan õpetaja Magne Mølsterilt juhatused voodi ülesseadmiseks kirikuhoone keldrisse otse altari alla ja kiriku võtme. Olen jäänud pärast Saku kirikus toimunud Lääne-Harju praostkonna sinodit (11.04.) külla, et kirjutada noore koguduse igapäevaelust, eelkõige n-ö imenippidest, mis kogudust on kasvatanud (2022. aastal kasv 45 liikme võrra).

Saku kogudus on Hageri kogudusest välja kasvanud ja sai tänavu kümneaastaseks. 1994. aastal alustas Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu jumalateenistustega Saku palvemajas ning nõnda palvete ja paljude vabatahtlike toel on kogudus eelmise aasta seisuga iseseisev 206 liikmega osaduskond. 2012. aastast Hageri koguduse Saku abikiriku juurde Norrast teenima suunatud õp Magne sõnul oli oma kiriku valmimine lausa uskumatu õnnistus: „Palvemajast ruumikasse kirikusse kolimine oli nagu taevasse tulemine.“ Päikesepaneelidega katusega moodne pühakoda Sakus asetseb Pähklimäe künkal, paistes nii muidu tasasel maastikul silma juba kaugelt.

Madala lävepaku kiituseks

Pärast sinodiliste lahkumist jääb kirikus vaiksemaks. Koguduse õpetaja Magne ja hiljuti abiõpetajaks valitud Ariel Süvari toimetavad veel omi asju. Õp Magne lubab järgmiseks päevaks läbi mõelda, mis on see, mis võiks teisigi kogudusi Saku koguduse tööst inspireerida.

Peagi kogunevad seitse leerilast (4. juunil said leeriõnnistuse), keda sel korral õpetab õp Magne abikaasa Ave Mølster, kes on samuti misjonär. Teemaks on Uus Testament. Tunni ajal loetakse palju pühakirja, mis polegi nii lihtne. Arutletakse loetu üle ja vaadatakse lõigukest apostel Pauluse tegevust käsitlevast filmist. Noorim õppuritest on 15, vanim küpses keskeas. Laual on leerilaste endi toodud suupisted ja üks leerilastest kannab ette kodutöö mäejutlusest, mida kuulatakse huviga. Ettekandja tunnistab, et näiteks pinnu ja palgi näide oli talle teada, aga et see pärineb pühakirjast, mitte. Tunni lõpus palvetatakse altari ees meieisapalvet ja igaüks saab öelda, mis talle tunnis meeldis või meelde jäi.

„Tegelen põhiliselt lastega. Mul on meeskond, jagame vastutust. Kutsume pühapäeviti septembrist kuni mai lõpuni jumalateenistuse ajal toimuvat pühapäevakooli lastekirikuks,“ jutustab pärast tundi Ave. Armulaua ajal liituvad lapsed ülejäänud kogudusega.

Pole üheski teises koguduses kuulnud nii palju jutte lastest, peredest ja rasedusest. Intervjuu tegemise ajal on Ave isegi neljanda lapse ootel (Palju õnne tütre sünni puhul!) ja ütleb, et varsti tõmbub tegevustest tagasi. Tema vedada on olnud ka beebilaul, mida sain hommikul üle ukse isegi hetkeks silmata. Enamik beebilaulus osalejaid pole koguduse liikmed, küll on vanemate seast leeri jõutud. Ave nimetab seda töövormi madala lävepaku pakkumiseks kogukonnale. Norras, kus Ave on vastava koolituse läbinud, pidavat kogudustes beebilaul väga populaarne olema. „Tean, et meilgi on 4-5 kogudust beebilaulu teinud. Pole kursis, kas praegu tehakse. Kindlasti on beebilaul töölõik, mida tasub avastada,“ märgib ta. Osa laule on kristlikud ning tund lõpeb palvega: Isa taevas, tänu sulle, / uue päeva andsid mulle, / mind mängumurul hoia sa / ja kõiki kalleid õnnista. „See palve sobib ka neile, kes pole kogudusega seotud,“ lausub Ave.

Ave Mølster õpib praegu usuteaduse instituudis hingehoidu. Ta tunnistab, et see on ka põhjus, miks julges leeritundi anda. Ta toetus tunnis Randar Tasmuthi loengus õpitule. „Läksin õppima, sest inimesed tulevad pidevalt vestlema, küsima ja tekkis tunne, et tahaks teemat paremini osata,“ avab juba magistrikraadi omav naine uuesti kooli minemise tagamaid.

Kogukond on omaks võtnud

Abikaasa Magnega kolisid nad misjonäridena Norrast Eestisse 2011. aastal. Elavad Sakus ja on pühendunud Saku koguduse ülesehitamisele. Kui kogudus veel palvemajas oli, siis olid olulised väljaspool toimuvad üritused. Nüüd kutsutakse inimesi kirikusse. Kogukond on uue koguduse ja ka kirikuhoone hästi vastu võtnud. Lähiminevikust nimetab Ave mitmeid kordaminekuid. Näiteks pakuti jõulude ajal lasteaialastele jõulunäidendit: „Telefon oli punane. Pidime aegu juurde panema. Kohal käis 270 last koos õpetajatega kahel päeval. See oli vau-kogemus!“ Sarnaselt õnnestus ülestõusmisnädala perepäev.

Ave ütleb, et Saku tugevuseks on kasvav elanikkond, mida ei saa võrrelda piirkondadega, kus suund on vastupidine, aga midagi saab igal pool teha, kasvõi paar kogudust koos. Sakus on erinevaid töövorme katsetatud, mõni on õitsenud ja siis hingusele läinud. Alati on leitud midagi uut. Näiteks poiste jalgpallimisjon Kurtnas muutus disgolfimisjoniks. Üks kindel asi, mis on läbi aastate töötanud, on suvine lastelaager. „Tuleb jooksvalt vaadata, mis võimalik on. Kogudus on elav ja muutub pidevalt,“ võtab Ave jutu kokku.

Ave ja Magne Eestisse saatnud Norra Misjoniselts on hakanud märku andma, et tuleb uus väljakutse. Ühelt poolt tähendab see, et Saku kogudusega on kõik hästi, teisalt ütleb Ave, et tema ja Magne on kogudusega nii kokku kasvanud, et tahaksid heal meelel jätkata. Kasvõi käivitades mujal teisi töölõike, aga toetades Saku kogudust mõnes muus rollis kui praegu. Enne 2025. aastat muutust tulemas ei ole.

Kiirgav kirik ja ämblik seltsiliseks

„Halleluuja, halleluuja …“ julgen pärast leerilaste ja Ave lahkumist üksi jäädes kirikusaali kõla lauldes katsetada. Akustika on hea, veidi kajab. Põhjuseks võib olla, et puuduvad veel projektis ette nähtud akustilised ribiseinad. Jalutan veidi ruumides ringi, et tajuda uue pühakoja hingust ja ruumide paiknemise loogikat. Pühakotta sisenedes jääb vasakule kantselei, paremal põrandal on kastid, kuhu kogutakse Ukrainasse saadetav abi. Otse on kirikusaal, mille tagumises osas leeritund toimus. Kõrval olev köök viitab, et sealsamas toimuvad ka kirikukohvid.

Kirikusaalis püüab pilgu 127aastane Bechsteini tiibklaver ja altari taha üles seatud tekstiilikunstnik Maasike Maasiku sinistes toonides ristiga vaip, mis oli alates 1989. aastast rippunud Keila kirikuaia tühjalt seisnud kabelis. Siin on ta oma õige koha leidnud ja sobib saali suurepäraselt. Kõnepuldi taga molbertil on koguduse liikme Georg Afanasiadi hiljuti valminud ikoon, millel apostel Toomas on ülestõusnud Kristusega. Kohane Toomase nime kandvale kogudusele.

Kirik kiirgab pimedas. Pean silmas väikest kiriku mudelit, mis on paigutatud lauluraamatuid mahutava riiuli peale. Kiired pärinevad valgustatud plaadilt, mis tunnistab, et Saku kirikuhoone kasutuselevõtt on toonud vallalt aasta teo tiitli. Üleval paistab rõdu, sinna viib trepp ja tulevikus lift, mille šaht on hetkel puitplaadiga suletud, et jõukamaid aegu oodata. Teine trepp suundub keldrisse, kus on samuti koguduse tööruumid. Ehkki kiriku kõrval asetseval maanteel sõelub autosid, on Saku kirik rahupaik kesk paisuvat rahutust. Pühakoja üks olulisemaid eesmärke on rõõmu ja hingerahu pakkuda ning inimesi kokku koguda. Sellega on Jumala abiga siin toime tuldud. Omalt poolt saan lisada, et selles kojas on hea ka üksi (kui välja arvata üks ämblik) olla.

Kätlin Liimets

Saku Toomase kogudus

Õpetaja Magne Mølster, abiõpetaja Ariel Süvari

Uus kirik pühitseti 21.12.2020

Lõpliku valmimiseni on vaja koguda 200 000 eurot

2022. aastal ristiti 22, leeritati 28, laulatati 4 paari, maeti 3

Muusikakollektiive 3, osales 70 inimest

Kontserte 15

Lastetöös osales 46 last, noortetöös 60 noort

Vabatahtlikke 70

Vaata galeriid! Fotod Kätlin Liimets