See moodne haigus – depressioon

Perearsti külastades jäi mulle mulje, et mida ma ka ei ütleks oma enesetunde kohta, on arsti arvates väga tõenäoline, et põen depressiooni.

Selguse saamiseks pöördusin psühholoogi poole, kelle juurest lahkusin üsna kindla tundega, et see diagnoos ei ole minu puhul õige. Aga hinge jäi küsimus, miks perearstil selline kahtlus tekkis.
Küllap on asi depressiooni sümptomites, mis osalt sarnanevad ületöötamisest tuleneva väsimusega ja kiire elutempo tulemi – stressi – tunnustega: krooniline väsimus, jõuetus, rahutu uni jms. Viimasel ajal on üha rohkem juhtumeid, mil just depressioon on inimese halva enesetunde peamiseks põhjuseks. Eestis on palju neid, kes selle raske haiguse all kannatavad.
Mis on depressioon?
Inimesed ei tea üldjuhul sellest muud, kui vaid seda, et tegu on haigusliku kurvameelsusega. Seda kardetakse, häbenetakse ja varjatakse – peamiselt sellepärast, et ei teata täpselt, mis see õieti on ja miks inimest tabab. Ka ei taheta näidata end ühiskonnale kasutuna.
Allikad ütlevad, et « /…/ depressioon on haigus (nagu gripp), mitte kiuslikkus ega laiskus. Põhilisteks tundemärkideks on inimese pidev nukrameelsus ja kiire ära väsimine. Inimese meeleolu ei sõltu ümbritsevatest sündmustest. Tema nukrameelsus ei tulene just praegu toimunud õnnetusest ja tema meeleolu ei suuda parandada ükski tore sündmus. Depressiooniga on tegu, kui inimene on seesugune mitme nädala jooksul.
Tõsine probleem
Depressioonis inimesel võib olla raske millelegi keskenduda. Ta võib tundide viisi paigal konutada või hoopis mõttetult sagida. Ta ei taha enam tegeleda kõiksugu asjadega, mida varem meelsasti tegi. Teda võivad kiusata mõtted sellest, kuidas ta ei ole midagi väärt, kuidas ta ei saa mitte millegagi hakkama ning et nii on ja hakkabki olema. Kuna ta enesest ja maailmast sedasi arvab, võib tal tulla pähe, et ei olegi mõtet elada. Kõigele muule lisaks võib depressioonis inimesel olla raskusi magamise ja söömisega.»
Kui varem inimesed laia suuga kuulutasid, et on depressioonis, siis tavaliselt ei mõeldud, et neid on tabanud haigus. Meeleolu languse põhjusi otsiti seoses ilmamuutuse või muu masendava faktoriga. Depressioonist kui haigusest ei räägitud. Depressiooni all mõisteti peamiselt väsimuse ja nukruse segu inimtunnetes. Tänapäeval nii julgelt seda sõna enam ei kasutata.
Kui inimene ütleb, et tal on depressioon, siis enamasti on ta juba spetsialisti juures käinud ja sellise diagnoosi saanud.
Eesti Kiriku kodulehele www.eestikirik.ee on inimesed puistanud oma mure:
Olen raskes depressioonis. Minu ülalpidamisel on poeg ja ema. Oleme siin ilmas ainult kolmekesi. Pole isegi sugulasi ega tuttavaid kellelt abi otsida. Kardan oma tervise ja kodu pärast. Kui on võimalik palun aidake ! Jumal hoidku ja kaitsku Teid. 23.  jaanuar 2006
Palugem 34aastase mehe, väikese armsa tütre isa eest, kes on kaotanud hingerahu ja on sügavas depressioonis. 21.  jaanuar 2006
Depressioonis inimene on justkui lõksu sattunud ega oskagi abi otsida.
Kirikuõpetaja vaatenurgast
Kadrina Katariina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson arvab, et küllap leidub depressiooni nii vaimulike kui ka nende hoolealuste seas. Aga et seda hingeseisundit enamasti hoolega varjatakse, siis ei paista probleemid alati välja ja on raske öelda, kui suur hulk kristlasi kogudustes kannatab depressiooni all.
Eriksoni arvates käivad koguduse inimesed ikka oma õpetaja jutul, et hingeabi saada. Kui palju oma õpetaja poole  pöördutakse, sõltub sellest, milline on õpetaja ja koguduse suhe tervikuna. Kui õpetaja on heas kontaktis kohalike inimestega ega ole end tõstnud kirikhärra seisusesse, siis tullakse ka rohkem õpetaja juurde oma murest rääkima. Üksnes vaimuliku kõnetundide aegade teadmisest on vähe kasu.
Õpetaja Erikson usub, et inimesed ei julge õpetaja jutule tulla lihtsalt teadmatusest. Tema kogemus on näidanud, et inimesed ei tea isegi pihivõimalusest meie kirikus. Mõni inimene lausa imestab selle võimaluse üle. Õpetaja leiab, et kirik on kindlasti õige koht, kuhu hädasolija võib abisaamiseks pöörduda. Hingehoidlik vestlus ja palve aitavad. Õpetaja peaks seejuures teadma, et kuldreegel sellise aitamise juures on: kuulamine ja rääkimine, kusjuures iga asi olgu õigel kohal.
Koolitus kirikutegelastele
Meelis-Lauri Erikson tunnetab õpetajana, et oht depressiooni langeda on koguduse õpetajal küll. Ja oleks päris hea saada vastavasisulist koolitust. Eriti raske on tema arvates oma tööd alles alustavatel õpetajatel, kel koolipingist saadud teadmised ei anna tegelikult täit pilti sellest, mida tähendab olla ühe koguduse eesotsas. Läbipõlemisoht on suur, samal ajal kui hea töö tulemusi ei saa näha kuigi kiiresti.
Juba mõnda aega kutsutakse internetileheküljel kiriku töötegijaid osalema kahetunnisel koolitusel «Depressioon ja suitsidaalsus». Tegu on Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi projektkoolitusega, mida tehakse soovijaile üle Eesti.
Instituudi projektijuht ja teadur Merike Sisask ütles Eesti Kirikule, et koolitusi on nüüdseks toimunud kaks. Huvi on tundnud ka Pastoraalseminar. Tugevat koostööd tehakse EKNi juures töötava Eluväärtuste ümarlauaga.
Sisask ütles, et koolitusi tehakse kindlasti edasi. Ta märkis, et kirik on hea sihtrühm, sest seos hingehoiu ja hinge tervise vahel on nõrguke ning seepärast  peab koostööd eri valdkondade vahel rohkem tegema.
Projekt sai Eestis alguse 2004. aastal ja selle raames on end täiendanud hulk inimesi erinevatelt elualadelt, sealhulgas meditsiinitöötajad, politseinikud ja sotsiaalsfääris töötavad ametnikud. Kirikuinimeste koolitamist peeti vajalikuks, sest nemadki puutuvad tihedalt kokku inimeste rõõmude ja muredega. On hea, kui teatakse, mida teha, kui muret kurtma tuleb depressiooni all kannatav inimene.
Mida saaksime teha meie?
Ei midagi keerulist. Kõik vajalik on juba ammustel aegadel kirja pandud Piiblis: «Armasta ligimest nagu iseennast» (Mk 12:31). See on lihtne – kuula ja märka läbi hoolimise prisma. Leia aega kuulata, leia aega rääkida, hooli kaaslasest ja luba kaaslasel hoolida endast. Ära jäta ennast oma murega üksi ja püüa märgata kaasrändurit, kes kipub oma koorma all vaikselt teed sammudes liiga küüru vajuma.
Jagage üksteise heameelt ja üksteise valu. Üheskoos rõõmu ja muret jagades ei muutu rääkimata jäänud rääkimised sügavaks tardumuseks, millest moodustub tihe, vaid veidi valgust läbi laskev sein enda ja teiste vahele, isemoodi valuline üksiolek, mida arstid nimetavad depressiooniks.
Armastus võidab raskeimadki olukorrad, ühises palves muutub võimatu võimalikuks, kõik, mis seni puudu jäi, muudetakse kättesaadavaks, ka organismi keemilised reaktsioonid muudetakse – ja inimene terveneb.
On oluline teada, et
· depressioon allub ravile hästi
· mure jagamine ja probleemist rääkimine on esimene samm depressioonist paranemise teel
· depressioon ei ole iseloomu nõrkus. Depressiooni puhul on tegemist teatud keemiliste ainete sisalduse muutusega kesknärvisüsteemis, täpsemalt serotoniini puudusega
· depression ei ole tujukus
· depressioon ei ole karistus selle eest, et inimene on halb
Meeli Pärtelpoeg