See pole nii hull …

Kuidas mõõta südamevalu? Kas üks kaotusvalu on väiksem kui teine? Sageli kõneldakse suhetest ja vahel võib kuulda selgeid soovitusi või nõuandeid, kuidas keegi peaks elama. Või esitab keegi küsimuse, mida ta peaks tegema, kuidas otsustama, mida valima.

Võimalik, et suuremas seltskonnas eelistatakse isiklikest valukohtadest juttu mitte teha, kuid kitsamas ringis, kus tuntakse end turvalisemalt, tulevad muremõtted esile. On hetki, kus küsitakse „sõbra“ jaoks nõu – „mu sõbral on selline olukord, kuidas teda küll aidata?“ –, kuigi tegelikult mõeldakse enda olukorda.

Surm ja lahutus – kas lein on võrreldav?

Olen korduvalt kuulnud võrdlust, et lein surma järel on valusam ja sügavam kui kellestki lahkumineku järel. Selle kohta on kõige täpsem ilmselt öelda, et alati sõltub see ikkagi konkreetsetest inimestest ja olukordadest.

On olukordi, kus näiteks pereliikme surm toob leinajale kergendust ja suunab võimaluse poole hakata päriselt elama (oma elu). Või siis jälle vastupidi, inimese elu otsekui seiskub aastateks – vaevu suudetakse elus püsida, kuid see pole elamine selles mõttes, et inimene ise suudaks oma elul mõtet näha.

Võib-olla oli see mõte ainult teise inimesega koosolemises ja kui seda inimest enam pole, siis kaob ka elu mõte. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et pole ju midagi hullu, kuid kellegi leina sügavust ei ole võimalik pelgalt peale vaatamisega hinnata.

Lahkumineku valu

Mis on lahkumineku valu? Kes seda kogenud, teab, milliseid allhoovusi see peidab. Jah, ka siin on olukordi, kus lahkuminek võib olla aastatepikkuste kannatuste lõpetamine ja pärast lahkuminekut saab hakata tervenema ning tegema valikuid, mis viivad paremasse kohta elus. Kuid lahkuminek võib olla ka kui pikselöök, mis paiskab kogu elu pikaks ajaks sassi.

Mida räägivad inimesed, kes on lahkumineku järel oma elu uuesti mõtestamas? Mis on neid aidanud teel sellest sõlmpunktist edasi? Enamasti aitab, kui on võimalik toibuda turvalises kohas ja nende inimeste ligiolus, keda suudetakse usaldada.

Üks valusamaid asju võib olla, kui lahkuminekul kogetakse reetmist ja tagarääkimise halvavat haaret. Sel juhul õõnestab inimese sees toimuv vastuoluliste tunnete ja mõtete virvarr ka edasist toimimist. Mõnel ei õnnestu taas usaldada. Ka teistest pereliikmetest ja sõpradest võidakse hakata eemale hoidma ja nii on raske ka teiste toetust ja abi vastu võtta.

Kui lahkuminejad on lapsevanemad, siis haarab see protsess kihte, millest läbiminek võib tähendada, et tahtlikult või tahtmatult tehakse ka lastele haiget. Loodan siiski, et oleme teel ühiskonna poole, kus on järjest rohkem täiskasvanuid, kes teavad, mis on vastutus oma valikute ja tegude tagajärgede eest ja mida tähendab lastele see, kui täiskasvanud ei teadvusta, mis nendevaheliste suhtlemiste tulemusena laste ellu (kaasa) tuleb.

Mida pole hea lohutuseks öelda?

„See pole nii hull!“ on üsna sage lause, mida lahku läinud inimesed kuulevad. Et saab veel hullem olla, ja vahel lisatakse, et „see inimene on vähemalt elus …“. Olen kuulnud ohates öeldavat, et ei soovita oma ekspartneri surma, aga raske on ka elada nii, et kunagi ei tea, mis uus jama sealtpoolt tuleb.

Tuntakse survet leida enda kõrvale uus kaaslane, kui keegi märgib: „No selle aja peale võiks sul ju keegi juba olla … oleks kergem … ja lapsed näeksid, et sa lähed eluga edasi!“ Sage on ka lause: „Meres on ju palju kalu, vaata ringi!“ – see võib lahkuläinut, kes pole veel toibunud, ärritada … Meres võib ju kalu olla, aga kas sellel inimesel, kellele seda soovitatakse, on jaksu või tahtmist nende „kalade” poole üldse pilku heita?

Mis aitab?

Mis siis aitab kaotusvaluga toimetulekul? Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Aeg ei paranda mitte midagi, kui haavade eest pole hoolitsetud. Jääda ootama, et aja jooksul iseenesest midagi paremaks muutub, on sama, mis tõsise füüsilise vigastuse korral loota, et vigastatud koht saab ise terveks.

Kristlastel on kaotusvalust läbiminek koos Jumalaga sageli kergem. Samas võib lisanduda süütunne Jumala ees, et ei suudetud hoida suhet, mida peeti Jumala kingiks. Või tekib pikaks ajaks viha Jumala vastu, et ta ei sekkunud.

Kuidas iganes inimene oma eluolukordadega kaotuste järel toime püüab tulla, on oluline teiste inimeste mõistmine, toetus ja abi. Samas on hindamatu ka selle aja olulisus, mille inimene saab veeta omaette olles, kui ta seda vajab ja soovib.

Kui leinaja kõrval olijad on nõutud ega tea, kuidas teda aidata, siis Jumal teab kindlasti iga inimese teed. Jumalal on parem plaan igaühe jaoks, ka siis, kui inimene ise seda veel ei näe. Tänu olgu Jumalale selle eest!

Tuuli Võsa

hingehoidja