Seitse suvist päeva

Nüüd taas maakodus.
Rohelus, rohelus. Paks rohelus igal pool, kuhu ka vaatad. Semester lõppes. Pean doktoritöö viimase peatüki kirjutama. Ma ei tea, kuidas seda teha. Teid, kuidas minna, on mitmeid.
Esiotsa on vaid rohelus ja sellega harjumine. Maastik kui üle puistatud heleroheliste kaskede ja tumedate kuuskedega. Keegi on otsekui käinud ja siin-seal maasse torganud kasevihtu. Ja männid – kui suured! Kui me 20 aastat tagasi selle maakoha ostsime, polnud neid ollagi. Kui kärmelt tõuseb üles mets meie kivinurmes, imestan. Siit mäeküljelt maja taga on kõik see roheline süli näha. Lastenäidendis koolis olid lavale seatud puud ja põõsad, mille vahel liikusid väikesed näitlejad. Vaatan ja meenub see.
Juunis on püsinud vihmahoogudega ilmad. Pigem jahe kui soe. Värskelt lõhnab loodus saju järel. Hurmav lõhn tõstab otsekui üles, kõrgemale sind. Kolleege pole veel külas käinud. Pean kirjutama lõpuni doktoritöö antiikkirjanduse tüpoloogiast. Aga esialgu on alles juuni. Esialgu on alles kohanemine, alguse värk. Kui mingi töö jaoks on kolm kuud aega, siis kaks kuud ja 27 päeva ei tehta mittemidagi. Ja kolmel päeval siis püütakse midagi teha – kui püütakse. Mulle meeldib see sõna «mittemidagi». Kokku kirjutatult.
Tänane raadiojutt oli, et keegi on suutnud välja mõelda plaani kaotada Tartu ülikoolis ära teaduskonnad 1. jaanuarist 2016. Kuulasin seda varjualuses istudes, räästad tilkusid. Juba keskajal olid usu-, arsti- ja juurateaduskond. Nüüd siis niimoodi. No mis sa mõistad? Meil jääb üle ainult austada otsust. Aktsepteerida ja respekteerida. Tobeduste austamisega tegelemegi. Natuke lõbustas küll, aga edasi see mind ei aidanud. Antiikkirjandus … Matsin töösihi sügava ohke alla.

Hommikul vara tulen juba välja kõndima. Ilm kuld­ilus. Hele päike. Looja on teinud päeva ja aja töötamiseks. Tema ei peta. Päike ei viivita tõusuga. Nüüd võiks ja peaks tööle hakkama. Tõstan plaati, mis katab lõhkumismasinat, ja lasen sama targalt tagasi langeda. No ei suuda ma veel asuda tegevusse.
Oli mul vanas elukohas naabrimees, kes tööle hakkas õhtul ja sügisel. Siis on lootust peatselt minema pääseda. Pilked lendasid siis meie kodustes lõõpimistes. Ise pole ma parem täna ja siin seistes. Oli meil kunagi garaažikooperatiiv ja seal üks vene mees Aleksei. Kui järjekordseks sügiseks polnud jälle midagi tehtud, unistas Aleksei: «Oleks suvi, ilusad ilmad, ma tooks kušeti ka siia, magaks ehitusel ja muudkui teeks.» Meeliülendav mälestus inimesest ja tema olemusest.
Kusagil hommikupoolikul saan nii-öelda sirge peale ja lõhun kuus tundi järjest masinaga puid. Ei käi vahepeal söömas, joomas ega üldse kusagil kõrval. Kui sirge peale saad, siis muudkui lase mööda sirget joont edasi. Paned paku masina peale, plõks pooleks. Siis paned kärusse. Siis viid käruga riita. Lihtne ju. See on ka vajalik töö. Ma ju töötan siin. Teen kasulikku asja. Püüdsin mõelda antiikkirjanduse mõtteid. Eriti see välja ei tulnud. Pakk paku järel edenes kätega tehtav töö. Mõtetega tehtav töö ei läinud edasi.
Õhtuaegu käisin surnuaial. Seegi vajalik asi. Ammu pole käinud. Surnuaed on üsna kaugel. Varun sõiduks üle tunni aja. Vanaema haua kõrval toimetab üks teine perekond. Pole neid kunagi varem näinud. Alla kümneaastane poiss on väga jutukas, mitte nagu kohalikud toslemid, kes peaaegu midagi ei räägi ja on kogu aeg tusased. Poiss räägib mulle kõik ära, kus ta Tallinnas elab, ja kutsub isegi külla. Kui vanem mees läheb pumba juurde vett tooma, küsin: «Kas see on sinu vanaisa?» Poiss vaatab mulle avali otsa: «Mis sa nüüd! See on vanaema uus elukaaslane.»
No arusaadav – paistis selline esialgu-püüdlik.

Kätte jõuab päev, mil naine sõidab pikemaks ajaks ära, konverentsile. Terve päev üksindust, ehk teinegi veel. Nagu lastefilmis «Üksinda kodus» – mida põngerjad kõik tegid, kui vanemaid polnud. Üksi olles teedki rohkem, on mu veendumus, sest siis pole segajaid. Ei taha ju, et keegi üle õla loeb ja veel kommenteerib.
Natuke sorteerin oma paberites ja tõstan materjale ümber. Tühi pilk keskendub kaugusesse. Ühtki mõtet pole. Mina vaatan siin rohelist metsa, naine ja Leonoora istuvad ummikus ja vaatavad läbi autoklaasi ees olevat masinat. Jalad viivad tahtmatult välja, õuele. Kas ma olen mingi ori, et siin sunnitult seitse tundi istun ja suudan jupikese kirjutada.
Annan endale vabaks ühegi päeva, kui juba üksinda jäin. Mingisuguse väikese mõnulemise olen minagi ära teeninud. Lugesin eile õhtul raamatut Vene valgekaartlastest. Osa neist olid niisugused, et sõdisid, millal tahtsid ja kelle poolt tahtsid. Nii minagi. Teen, mida tahan ja millal tahan. Vähemasti suures suverohelises nõndamoodi.
Lähen vanasse lauta, et võtta labidas. Aiaposte vaja kaevata, seisavad teab mis ajast. Labida vars katki, käepide logiseb otsas. Kruvikeerajat vaja, et vart lahti saada. Otsin karbikesest väikesel aknal. Loomi pole siin väga ammu. Laut täis laotud pappkaste ja koli. Kastihunnik kukub ümber. Sinisest pakendist lendavad välja elektrijupid. Käpuli roomates korjan need viimseni jälle kokku. Miks need üldse siin on?
Tõstan need ehitatavasse pooleli tuppa. Näen seal aku­drelli. Aku tühi muidugi. Tõttan laadijat otsima. Pikemalt mõtlemata tõmban lahti esiku sahtleid. Esilaud tuleb küljest ära ühel. Linnast ära veetud kasutu mööbel. Naelu vaja või millega kinni panna? Ronin teisele korrusele, sobran kahes panges, isegi teadmata miks. Ühtäkki kukuvad hunnikust välja punased kingad. Hoian neid käes ja enam ei tea, mida ma pidin või kuhu ma tahtsin.

Siis saabub soodsate kuupäevade vöönd 16.–18. Siis ma ikka midagi kirjutan, loodan. Vähemalt nihutan asja surnud punktist ära. Soodsad päevad põhinevad usul ja kogemusel. See on kuuti erinev. See on inimeseti erinev. Näiteks minu puhul 3. ja 30. päev on märgid, millal pean valves olema, et paha ei juhtuks. Viimasel ajal on rõhutatud just päeva püüdmist, oleviku hetke nautlemist. Et naljatamisi: Minevik ja Tulevik elavad sõbralikult hooldekodus koos ja meile jääb kasutada ainult Olevik.
Kuid oh häda: tulevad puruvihmased ilmad. Soodusvööndi keskel, 17. juunil sajab lumi maha. Õhtupoolsel ajal tuleb nii kõva hoog jää ja lume segu, et katused ja maapind muutuvad valgeks. Õhutemperatuur langeb +3 kraadini. Jääterade ja lume vaalmed püsivad järgmise päevani, eriti räästaalustes kohtades.
Kui jaanuaris oli jahe suvi, samuti +3 kraadi, siis nüüd on soe talv. Soe ja roheline. Õnnetult ringi käies näen: õunapuul väikesed nupsud otsas, sõrmeotsasuurused. Tumerohelised ja õige veidi punased. No kuidas nii saab üldse midagi kasvada, kui päikest ei ole, sooja ei ole. 57 ja pool kraadi põhjalaiust ikkagi. Vähemalt see hea, et värvilisi ja tõmmusid lõunamaalasi ei meelita siia elama.
No kuidas nii üldse saab midagi teha? Õhurõhku ei ole. Vererõhku ei ole. Siin on selline vana taluõu, hooned ümberringi. Teisel päeval ja pilvede vahel on mul uksed kõik lahti, et päikest püüda. Tuleb jälle tume pilv ja kõva paduvihm. Jooksen ringiratast mööda hooneid, et uksi kinni panna.
Vihmaga peksab märga sisse. Särk juba täiesti läbimärg, kui ühe hoone ukseavas peatun. No ei lähe enam vee alla. Kaks ust veel jäi. Vaatan siit üle õue neid uksi. Põhjamaa inimene vist on selline, et hoiab oma iseenese luugid kinni. Kui jälle halb sadu tabab, siis oled väga kaitsetu. Inimesed on kinnised. Mõni tuttav ei tee naljalt toaski ust-akent lahti.

Kui noored nädalavahetusel maale tulevad, siis pole lootustki süveneda. Teeninda ja tegutse ühislainel. Või kuidas nad tänapäeval räägivad: 100% pühendumist millelegi. Vaat seda ei ole nädalalõpu melus.
Pojal seitse remonti pooleli. Millal teed? Ma ei tea. Nii paljude asjadega vaja tegelda. Lemmiksõna – ühtejärge «tegeleme». Ei taha talle väga peale käia ka, ise samasugune, endal samuti pooleli. Inimlikult mõistan, et ei jõua jah, pole lootustki lähiajal teha seda ja toda. Ikkagi ütlen: tee no üks asigi lõpuni ära. Siis järgmise juurde. Tema vastu: ei saa, võimalikult paljude asjadega tuleb ikka korraga tegelda. Homme tegeleme selle aiaga.
Kadunud isa õpetas kord ägedushoos: pead olema nagu hunt hammastega töö kallal. Ükskord elus olen näinud, kui koer lamba ära kiskus. Võigas verine pilt kauges hämus. Jah – hunt ja hundihambad, kus te tänasel päeval olete? Isa puhkab mulla all rahus. Järjest enam võtab maad minnalaskmine ja pealispindne libisemine.
Kärmelt ollakse tuleviku kallal. Tulevik on ikka hea onu, kelle arvelt midagi lubada. Mida kaugemas tulevikus, seda lahkemad oleme lubama. Kui erakonnal mõni valimine ebaõnnestub, ei kogu toetust, siis on nad kohe tuleviku kallal. Väga kärmelt. Einoh, see oli lihtsalt proov, mis pole nii oluline, aga järgmine kord, aasta pärast me võtame kindla võidu. Luiskemehi kuulates tajud, et paradiis ja õnnepäike ongi vaid aasta taguses ajas. Tuleviku tule paistel on ennast väga hea soojendada.
Meie president ütles targa lause ühes aastapäevakõnes: «Tulevik on ära tarbitud.» Kui mõtled tohutut laenude raskust – siis jah. Tulevikuala paljaks söödud kaugele ette. Kuidas me siis edasi läheme? Naine ütles targa lause, kui konverentsilt tagasi tuli: «Kõigil on kõik suhteliselt ükskõik.»

Läheb mööda palju päevi, nii et ei mäletagi neid. Saan esimesed mustad sõstrad, sõstramaitse on märk, et suvi sealmaal. Ammugi on juulikuu, kuu keskpaik ületumas. Töögi on edenenud, aga pigistan sellest silmad kinni, olen parem vait. Naine kutsub mind hämaraks Homeroseks. Tõepoolest, kuhu see antiik tänapäeva paigutub? Ei paigutu kuidagi. Kas peale minu ja kahe oponendi seda veel keegi loeb? Mõtled: milleks? Aga mille kõigega inimene aastal 2014 tegeleb!
Päikesesoe kuldne suvepäev. Valged pilverüngad seismas sinisinises laotuses. Vaatan neid pilvi ja meelde tuleb üks asi. Kaua ja mitmel korral on see mälestus mu ette tulnud.
Mu isa koolivihikus on tema joonistus lastest, kes ronivad kivile. Üks seisab, teine aitab kolmandat, väikevenda. Ja laste üle on pilv, pilved. Kiri «Mälestusi suvest». Isa oli sündinud 1920ndatel. Joonistas 1930ndatel. Tema nägi neidsamu pilvi, sedasama heledat suvepäeva. Mida võisid tunda ja mõelda tookordsed lapsed? Põlvpükstes, kuldkume kodumaa taevas nende üle paistmas. Me olime siiski väga ausad, nad rääkisid. Peeti mõeldamatuks, et sa läksid ja tõid teise inimese asja ära. Lihtsa aususe kasvatus.
1939. aasta suvi, viimane rahuaja suvi on mälestustesse jäänud kui üksainus pikk imekaunis muinasjutt. Isale kingitud raamatusse on kirjutatud: algkooli parimale lõpetajale, Ernst Alles, Põltsamaa vallavanem, mai 1940. Surnuaias kivil on: Ernst Alles, 1904–1941. Venemaale viidi ja sinna nemad surid. Isa ei saanud kunsti õppida, sest sõda tuli peale. 43ndal oli juba Saksa mobilisatsioon kaelas.
Mida võisid tunda ja mõelda 1930ndate lapsed, kui seisti põlvini rohus, nende üle soe päikeseline päev ja valged pilved? Nad nägid neidsamu pilvi, mida mina täna vaatan. Ega teadnud lapsemeelses muretuses, mis tuleb.

Kuumarekordid tulevad augusti algupoolel pärast paljusid põuapäevi. Keskpäeva heledad valgusjoad seisavad metsateedel peaaegu püsti. Lame kalk päev vajutab olemise maha. Neil tundidel lamame rõdutoolides maja varjuküljel. Hermann Hesse raamat «Klingsori viimane suvi» seisab käepärast ja lugemisel. Seal on nii kurvalt öeldud, et pärast kuuma suve lõunas maalikunstnik Klingsor suri.
Õhtu on soe nagu vann. Heida või paljalt end lämbesse voogu. Kuu kasvab iga ööga. Ilusamat ei ole. Kruusateed tolmavad kergelt. Ernst Enno: teed laulavad õhtul hilja. Pikkadel jalutuskäikudel tõuseb käänuline tee põõsaste vahelt mäele. Vana, mustunud seinaga taluhäärber vasemal seismas. Kunagi tuli peremees hobusega koju: maja pilgutas silma kõrgemal mäeseljal. Nüüd ei tule siia ammu kedagi. Vahtrad läbi kasvanud lagunenud hoonetest. Vaid kaks suveöist jalutajat kaovad hämusse. Mida teha paradiisiõhtutes veel Homerosega?
Ikka ja jälle vaevab tundmus, et ma raiskan Issanda antud aega. Päevad lähevad ja mis ma olen suutnud teha, seda on armetult vähe. Ülevalt kõrgelt vaadates liigub maa peal üks inimputukas ja kohati teeb täiesti mõttetuid asju. Liigub sinna, kuhu ei peaks, ja liigutab seda, mida pole vaja puutuda. Süütunne tühja lastud aja pärast on valdav ja vaevab. Issand teeb päeva, ilusa päeva, kuiva päeva – ja mida mina teen? Ei kasuta iga tundi, nagu peaks. Innuga, sihiga. Vaatan kahte harakat, kes lendlevad puudehunnikul. Pange tähele taevalinde … ja need teised sõnad. Aga harakad lohutavad mind sel päeval vähe.
Kui ma 12. augustil ära sõidan antiikkirjanduse konverentsile Varnas, algavad juba vihmahoogudega ilmad. Pean minema kahe lennuga Varssavi kaudu. Naine vaatab mind, kes ma kahte kohvrit välja tarin: mille kõigega inimesed meie väikses armsas Eestis tegelevad … antiikkirjandus.
Naine sõidutab mind lennujaama.
Rannar Susi